JA KESKAEGNE RAKVERE - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

kaugusel oleva suure Tõrma küla" (1996, 233).
Kui Tamla esimest argumenti tuleb igal juhul tõsiselt võtta, ei tasu 1219. a puhul
Tarvanpää mainimata jätmisest kaalukaid järeldusi teha: iga sõjakäik peab kuskil
lõppema, seega miks mitte oletada, et 1219. a vaenuvägi tõepoolest Tarvanpää alla ei
jõudnudki, piirdudes suure ja rikka Tõrma küla 32 rüüstamisega, saades sealt ehk hea
saagi. Lisaks võib ristisõdijate Tarvanpääst hoidumist oletamisi pidada isegi kaudseks
tõendiks, et viimase näol ei olnud tegu mitte kaitsetu asulaga, vaid kindlustatud kohaga,
linnusega, mille ründamist vaenlastel tõsiselt kaaluda tuli.
Tosin aastat hiljem ilmunud Evald Tõnissoni linnusteraamatu kataloogiosas on T.
Tamla (2008, 215–216) Rakvere Vallimäest kõneleva artikli autoriks, kus esitab väga
kokkuvõtliku käsitluse järel ka hulganisti bibliograafilisi viiteid, leiunumbreid ning
kalibreeritud 14 C proove.
Pärast Toivo Ausi on Rakvere linnuse arheoloogilise uurimisega kõige rohkem
tegelenud Tõnno Jonuks, kes leidis 2003. aastal linnuse lõunapoolsest eeshoovist,
väljaspool kastelli paiknevast muinasaegsest kultuurkihist käsitsikeraamikat, võttis
söeproovi ning publitseeris tulemuse (2004a, 192–197). Lahtiseks jäi, kas tegu oli
muinaslinnuse- või viimase juurde kuulunud asulakihiga. Esimest hüpoteesi toetas
linnusele looduslikult sobilik asukoht kõrgel ja kitsal astangul. "Rakvere arheoloogia
kontseptsioonis" (Jonuks 2003a, 3), kus uurija on ruumide kaupa ühtlasi muinasaegseid
kihte välja tuues võtnud kokku kivilinnuse uurimistulemused, peab ta võimalikuks, et
muinaslinnus on ulatunud hilisemast kivilinnusest väljapoole.
Võõrkeelsetes artiklites on Rakvere muinaslinna uurimistulemusi põgusalt
tutvustanud Toomas Tamla (1993) ja Anton Pärn (1997; 2004, 264–265); esimene esitas
kokkuvõtlikult oma magistritöö tulemused, teine kirjutas vastavalt linnaarheoloogia
seisust ning linnade tekkest Eestis, mida oli juba varem eesti keeles teinud (Pärn 2002;
vt ka ptk 1.2.3).
Muinaslinnuse uurimislugu kokku võttes võib tõdeda, et enam kui saja aasta jooksul
on jõutud hüpoteesist reaalsete, kindlate tulemusteni, mis muinaslinnuse, eriti selle
vanima asustuse osas ületasid uurijate ootusi. Uurimistulemuste senisest detailsema
publitseerimise näol seisab ees nii palju tööd kui võimalusi.
32 Hilisrauaaegse Tõrma suurusest ja rikkusest (aardeleidudest) on kirjutatud palju, kokkuvõtlikult on
seda teinud nt Valter Lang (2000, 276).
20