JA KESKAEGNE RAKVERE - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

1615. Tegu on Anton Goeteerisele omistatava gravüüriga, mis on uurijatele palju huvi
pakkunud ja seetõttu ka korduvalt publitseeritud (Johansen 1927, Bild 4; Liiv 1927,
152; Tuulse 1942, Abb. 25; Kirss 1976, 15; 2005, 38; Tamm 1997, Fig. 2; LISA 3, 1).
Peatumata pikemalt taustalool, tuleb siiski mainida, et Goeteeris ei käinud 1615. aastal
(ega ka hiljem) ise Rakveres. Seepärast on Paul Johansen oletanud, et selle joonistuse
võis Goeteerisele anda Hollandi saadik Reinhold von Brederode, hilisem Rakvere
linnuse ja linna omanik (Johansen 1927, 15–16).
Johansen luges gravüüril kokku 17 maja ning märkas ka varet, mida pidas oletamisi
frantsisklaste kloostrile kuuluvaks (Johansen 1927, 15–16). Goeteerise joonise
analüüsiga tegeles ka Villem Raam, kes samuti loendas 17 maja, kuid ühtlasi sõnas:
"Goeteeris, kes Rakveret ise pole kunagi näinud, vaevalt suutis talle kopeerimiseks
antud joonistusel (mille tegelik vastavus tõepärasusele on meile samuti teadmata)
hinnata linna panoraami topograafilisi erijooni" (Raam s.a., 26). Kuigi lugesin ise kokku
18 maja – ehk ei ole eelnevad uurijad arvestanud joonise paremas servas hägusalt
kujutatud hoonet –, ei pruugi see vastata 17. saj alguses Rakveres reaalselt eksisteerinud
olukorrale. Põhitähelepanu on aga koondatud linnusele, mille purustatud kirdenurk tuleb
selgelt esile, kuid eristatavad on isegi korstnad (Raam s.a., 26; Aus 1984, 35–36).
Kokkuvõttes annab see plaan meile ligikaudse ettekujutuse Rakvere linnuse ja linna
seisukorrast pärast 1605. aastal Rootsi kätte langemisega lõppenud sõjategevust, mis oli
vaheaegadega kestnud juba 1558. aastast, peegeldades vähemasti linnuse osas paljuski
ka keskaja lõpu seisu.
Vanuselt järgmised on 1628.–1643. aastal koostatud Jürgen Helmsi kroonikas
leiduvad linnuse ja taraga piiratud asula kujutised (Helms 1922a, 18; LISA 3, 2). Kuigi
kroonika originaal hävis 1797. aastal Lēdurga (sks Loddiger) pastoraadi tulekahjus, oli
1922. aasta paiku sellest veel kaks ärakirja säilinud, millest praegu teatakse vaid
Linköpingi raamatukogus leiduvat käsikirja ja selle koopiaid, millest üks osaline, ilma
joonistusteta masinakirjaline ärakiri leidub ka Tartu ülikooli raamatukogus (Helms
1922b). Eduard Philipp Körberi sõnul ei olnud visuaalsel vaatlusel Helmsi joonistel 19.
sajandi alguseks säilinud linnusevaremetega vähimatki sarnasust (Körber 1803, 21).
Körber ning mitmed hilisemad uurijad on Helmsi illustratsiooni publitseerinud (Körber
1803, 24 järel; Wrangell 1924b, joon. 9; Kirss 2005, 24; Pagel 2008, 35).
57