JA KESKAEGNE RAKVERE - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

Jooniseid kommenteerinud Ants Hein on selgitavas märkuses esimese neist kahjuks
vääralt lõunast tehtuks määranud, teise aga ebatäpselt idast kujutatuks arvanud (Brotze
2006, 169). Varemeid idast kujutav on aga järgmine, Körberilt saadud 1794. aasta
joonistus, millele järgneb Brotze kommentaar, kus ta muuseas nimetab idaküljel asuvat
kirikutorni 44 (Brotze 2006, 166, joon. 76). 1794. aastast pärineb teinegi Körberilt
hangitud joonistus, mis varemeid tõepoolest põhjasuunast kujutab (Brotze 2006, joon.
77). Brotze on põgusalt pajatanud Rakvere ajaloostki (2006, 167–168). Samuti joonistas
ta oma käsikirja Tallina piiskopi Arnold von Annebati († 1551) hauaplaadi "Grabmaal
des revalschen Bischofs Arnold v. Anneberg 45 (sic!)", mida kommenteerides ilmutab ta
ajaloo üle arutlemise oskust, arvates, et piiskop võis surra Rakvere kloostris või Tallinna
piiskoppidele kuulunud Porkuni lauamõisas. Igal juhul toimetas Rakvere mõisa omanik
von Tiesenhausen hauakivi Rakvere kirikusse, kus see siiani on (Brotze 2006, 171, joon.
78).
Eduard Philipp Körberi (1770–1850) hinnaline kuueosaline käsikiri "Vaterländische
Merkwürdigkeiten" (1802–u. 1806) täiendab nüüdisaegsele uurijale mitmeti Brotze
tööd, milles sisalduv Estica on publitseeritud, kuigi kaasajal oli seos teistpidine –
paljuski sai Brotze jooniseid ja infot Rakvere linnuse kohta Körberilt.
Körber tundis huvi vanade pitserite vastu, mille üle oma käsikirja teises köites
arutles. Rakvere pitsereist tundis ta viite, millest ühe omanikuks on märgitud "Capitain
zu Wesenberg". Tol 1472. aasta pitseril on kujutatud lohega võitlev peaingel püha
Miikael (Körber 1802a, 29; Toll 1887, 79). 46 Linnusefoogtide pitsereist esitas ta 1446.,
1465. ja 1545. aastast pärinevad, kus kujutatakse püha Mauritiust, pühapaiste pea
ümber, lipukesega oda paremas ja ordukilp vasakus käes 47 (Körber 1802a, 35; Toll 1887,
76). Rakvere linna pitsereist teadis Körber (1802a, 163) nagu Brotzegi ainult uuemat,
millel kujutatakse kuusnurkset tähte ja krooni.
44 See viib mõttele, et 18. sajandi lõpus ja järgmise aastasaja alguses võis mälestus linnuse idatiivas
asunud kirikust veel elav olla (vt ka ptk 2.2.3 ja 2.2.4).
45 Kuigi keskajal ei olnud nimedel tihti ühtset kirjapilti, on siin probleem pigem hauaplaadi teksti
ebatäpsel lugemisel tehtud oletuses, mis hiljem õigeks ei osutunud.
46 Nüüd ja edaspidi olen Körberi teostele viidates kasutanud digitaliseeritud versiooni lehenumbreid, sest
käsikirjas esinevaid leheküljenumbreid on kohati hiljem muudetud, mistõttu on neist raske üheselt aru
saada. Mainitud 1472. aasta pitserit tundis ka Brotze, kuid Estica-köites seda ei avaldatud. Brotze
käsikirjale on viidanud parun Robert von Toll (1887, 79).
47 Oliver Pagel (2008, 28) on kirjutanud, et püha Mauritsius (sic!) hoidis piiki vasakus ja kilpi paremas
käes, kuid tegelikult oli see vastupidi.
28