STHL Seksuaalsel teel levivate infektsioonide ravijuhis Eestis 2007

- objektiivne leid:
Diagnoosi täpsustamiseks kasutatakse üldist vaatlust, vaatlust peegli abil, bimanuaalset ja teatud
juhtudel ka rektaalset vaatlust.
Võib esineda:
- lööve häbemepiirkonnas;
- Bartholini ja parauretraalsete näärmete põletik;
- kubeme lümfisõlmede suurenemine.
Peegliga kontrollitakse emakakaela (suurus, kuju, vigastused, emakakaelalima seisukord,
kondüloomid) ja tupeseinad.
Bimanuaalsel vaatlusel hinnatakse emakakaela, emaka ja emakamanuste olukorda.
80
2.2. Laboratoorne diagnostika
Emakakaelapõletiku korral uuritakse naist ka vulvovaginiidi suhtes:
- määratakse tupe pH,
- tehakse KOH-test.
Emakakaela põletiku korral tuleb uurida äigepreparaati. Selle uuringu abil on võimalik diagnoosida
trihhomoniaasi.
Teostada algmaterjali mikroskoopiline uuring:
- preparaadid värvimiseks metüleensinise ja Grami järgi, gram-negatiivse diplokoki leidmisel on
90% tõenäosusega tegemist gonorröaga.
Kuigi külvi võtmine spetsiifiliste tekitajate suhtes on veel laialt levinud, asendavad seda viimasel
ajad uuemad diagnostilised testid:
- DNA probe (desoksüribonukleiinhappe analüüs) või
- PCR (polümeraasahelreaktsioonil põhinev analüüs) ja
- LCR (ligaasahelreaktsioonil põhinev analüüs)
Mainitud meetodite eeliseks on kiirus ja kõrge tundlikkus. Nende meetodite abil ei ole võimalik
määrata pisiku antibiootikumitundlikkust.
Haavandi korral võetakse haigelt
- veri süüfilise seroloogiliseks diagnostikaks.
Villikeste ja väikeste haavandite korral võetakse
- materjal herpesviiruse määramiseks (külv või DNA meetod).
Tüügaskasvaja korral tehakse
- äädikhappe test ja
- kolposkoopia.
Kuna HPV-infektsiooni definitiivset ravi ei ole seni olemas, juhindutakse ravimeetodi valikul
emakakaela tsütoloogilise uuringu tulemusest. Papilloomiviiruse tüpiseerimine on tähtis
ebamäärase tsütoloogilise uuringu tulemuse korral (ASCUS).
3. Ravi
Ravi sõltub emakakaelapõletiku tekitajast. Raviskeemid on loetletud vastavates etioloogiat käsitlevates
peatükkides. Papilloomiviiruse poolt põhjustatud probleemide lahendamist (emakakaela
düsplaasia, vähk) käesolevas juhendis ei käsitleta. Raseduse korral on ravil teatud iseärasused.
Rasedaid suunatakse enne ravi määramist vajadusel konsultatsiooniks naistearsti juurde. Fertiilses
eas naisele, kes ei kasuta tõhusat rasestumisvastast vahendit, on soovitav enne ravi määramist teha
rasedustest.
Suguelust soovitatakse hoiduda ühe nädala jooksul või kuni partneri ravikuuri lõppemiseni. Parimal
juhul suunatakse partner vastava spetsialisti juurde uuringuteks ja ravi korraldamiseks. Kui
see teatud põhjustel ei ole võimalik, määratakse vastav ravi ka partnerile.
Haiglaravi on vajalik generaliseerunud haiguse korral, diferentsiaaldiagnostiliste raskuste
(emakaväline rasedus, ussjätkepõletik) korral või kui haige ei ole võimeline tarvitama ravimeid
suu kaudu.
Riskirühma haigetel soovitatakse teha uuringuid HIV-infektsiooni, HBV-infektsiooni, süüfilise ja
tuberkuloosi suhtes.
Järeluuring ei ole enamusel juhtudest (gonorröa, klamüdioos, trihhomoniaas) vajalik. Seda tehakse
vaid juhul, kui kaebused ja leid püsivad vaatamata ravile.