STHL Seksuaalsel teel levivate infektsioonide ravijuhis Eestis 2007

- gonokokkinfektsioon (A54);
- suguliselt levivad klamüüdiahaigused (A55-A56);
- viirushepatiit B (B16, B18), B-hepatiidi viiruskandja (Z22.5);
- HIV-tõbi (AIDS) (B20-B24), inimese immuunpuudulikkuse viirusinfektsiooni asümptomaatiline
seisund (Z21);
- pedikuloos, ftiriaas (B85);
- sügelised (B86);
Suguhaiguste ja HIV-infektsiooni diagnoosimisel võib teatisel jätta haige nime ja isikukoodi neli
viimast numbrit märkimata.
11. STLI põdeva isiku partnerid
Eesti seadusandluses puudub isikul, kellel on diagnoositud ükskõik missugune STLI, kohustus
anda informatsiooni diagnoosi välja pannud arstile/meditsiiniasutusele oma seksuaalelu partnerite
kohta. STLI-ga isiku seksuaalelu partneri/partnerite välja selgitamine on infektsiooni leviku seisukohast
väga oluline, aga tugineb ainult arstipoolsele kohustusele. Seega esineb selles küsimuses
Eestis teatav vastuolu – partnerite välja selgitamine on kohustuslik küll haigust diagnoosinud arstile,
aga vabatahtlik patsiendile, kellel mõni STLI leitud on.
9
12. Jälgimine
12.1. Jälgimine on vajalik ravi mõju hindamiseks patsiendile, võimalike kõrvalnähtude välja-selgitamiseks,
samuti otsustamaks ravijärgse järelkontrolli vajalikkuse üle.
12.2. Arvestades Eestis esinevat STLI-de kõrget esinemissagedust, partnerite nõustamise süsteemi
puudulikkust ja asümptomaatiliste haigusjuhtude prevalveerumist, on soovitav teha ravijärgne
kontroll kõigile patsientidele, kellel on diagnoositud ja ravitud mõni STLI.
12.3. Ravijärgne jälgimine võimaldab samuti täiendavalt nõustada patsienti STLI-de suhtes, avastada
uusi seksuaalelu partnereid ja selgitada välja võimalikud reinfektsiooni juhud.