vaata faili - Viru Peipsi

7. Ettepanekud ja soovitused
Viru ja Peipsi alamvesikondade veemajanduskavade koostamiseks teostati lisaks jooksvale
riiklikule seirele täiendavaid vee keemilise kvaliteedi uuringuid 31- jões kokku 52- s lävendis,
eeskätt ülal- ja allpool reovee sisselasku, selleks, et hinnata reostajate vahetut mõju jõevee
kvaliteedile ja vastavust kehtestatud veekvaliteedi standarditega. Esmasteks uurimisobjektideks
valiti need jõed ja lävendid, kus eelnevalt eeldati juba mitteküllaldast sanitaarset seisundit.
Täiendavaid uuringuid viidi läbi väikejõgedel, mis iseloomustavad põllumajanduskoormuse
kujunemist, aga samuti, inimtegevusest otseselt mõjustamata loodusvete kvaliteeti. Uuringute
põhjal võib teha järgmisi üldistusi:
1. Vaatamata sellele, et viimastel aastatel on ehitatud uusi puhastusseadmeid ja saneeritud
olemasolevaid osutus jõgede keemiline seisund märksa halvemaks, kui seda oleks
eeldanud riikliku seire andmete analüüsil. Väga halvas seisundis on eeskätt need lõigud,
kuhu juhitakse linnade ja maaasulate reovett. Andmed näitavad veenvalt, et enamikel
juhtudel reoveepuhastid ei tööta korralikult, mistõttu jõelõigud vahetult allpool heitvee
sisselasku on antisanitaarses seisundis ega vasta püstitatud veekvaliteedinõuetele.
2. 329 reoveeväljalasust ei vasta 186 heitvee loodusesse juhtimise nõuetele. (joonis 4.1-4.3).
Eriti halvas sanitaarses olukorras on need magistraalkraavid ja ojad, mis on eesvoolukd
heitvetele, kuna väga väikesed lahjendusvooluhulgad ei suuda tagada reovetele nõutavat
lahjendust. Pealegi tuleb arvestada asjaoluga, et viimased aastad, 2002 ja 2003, on olnud
veevaesed, seda eriti suvise ja talvise madalveeperioodidel, mil osa jõelõike praktiliselt
kuivasid. Looduse eripärast tulenevalt peab puhastusefekt eeskätt fosfori- ja
lämmastikühendite osas olema palju tõhusam, et tagada väikeobjektide hea keemiline
seisund ja ökoloogiline heaolu. Tänu vete heale puhverdusvõimele (orgaanilise aine
lagunemine, lämmastikuühendite denitrifikatsioon, kõrge pH juures ammoniaagi
lendumine, jt.) on heitvee lämmastikukoormuste mõju väiksem. Isepuhastust soodustavad
samuti mudastunud jõesängid, veetaimestiku poolt kinnikasvanud magistraalkraavid ning
lepa- ja pajuvõsa vohamine neis. Need protsessid aitavad vähendada peajõgede
reostuskoormust ja sanitaarset seisundit.
3. Põhiprobleemiks on kõrge nitriti ja ammooniumlämmastiku sisaldus vees, millised on
värske reostuse indikaatoriteks. Enamikes kalamajanduslikes jõgedes vee kvaliteet ei
vastanud kehtestatud nõuetele. Nende jõgede reostumise üheks põhjuseks lisaks reovetele
võib olla varasematel aegadel kuhjunud mudasetted, mille lagunemisel lisandub vette
lämmastiku- ja fosforiühendeid.
4. Isegi Tartu linna reoveepuhastusseadmed ei suuda tagada nõutavat kalamajanduslikku
veekvaliteeti Emajões. Üle 100 000 inimekvivalendiga linnadele on kehtestatud ranged
fosfori ja lämmastiku piirkontsentratsioonid väljuvas heitvees, milliseid ei suudeta aga
tagada. Lisaks juhitakse jõkke osa puhastamata Tartu linna heitvesi.
5. Toitainete ärakanne valgaladelt, mille põllumajandusliku maa osatähtsus on suurem, on
väike ega erine oluliselt muudest seire jõgedest mõõdetavast toitainete koormusest.
Madal toitainete koormuse tase on tingitud ekstensiivsest põllumajandustootmisest,
väetisainete vähesest kasutamisest, paranenud tootmiskultuurist ja teadlikkuse kasvust.
Toitainete ärakanne on mitmeid kordi madalam, kui Läänemere regiooni teistes riikides.
Uuringud näitasid samuti, et vee viibeajal vesikonnas ja isepuhastusprotsessidel on tähtis
osa reostuskoormuse vähenemisel.
6. Pikaajaliste vaatluste rida näitab olulist lämmastiku sisalduse kahanevat trendi Peipsi
järve valgala jõgedes. Samal ajal on fosfori tase jäänud suhteliselt stabiilseks, mis
omakorda põhjustab häireid N/P tasakaalus. Täheldatav vähenemistrend N/P suhtes loob
119