vaata faili - Viru Peipsi

Tabelis Lisa III on esitatud hüdroloogia seirejaamade äravoolu karakteristikud. Äravoolu
üheks näitajaks on äravoolu moodul, mis iseloomustab jõe vooluhulk (l/s) valgala
pinnaühikult (km 2 ). Tabelist on näha, et jõgede aastakeskmised vooluhulgad, sõltuvalt
valgala pindalast, varieeruvad suurtes piirides vahemikus: 329 m 3 /s (Narva j.- Vasknarva)
kuni 1,82 m 3 /s (Kääpa j- Kääpa). Äravoolu moodulid aga varieeruvad mõõdukalt 6,6 – 10,5
l/s*km 2 . Alajõe seirejaama andmed langevad välja üldisest pildist (M=15,5 l/s*km 2 ).
Joonisel 3.1 on esitatud Pedja jõe ja Väike-Emajõe äravoolu hüdrograafid, mis
iseloomustavad käesoleva regiooni aastakeskmiste, maksimaalsete ja miinimaalsete
vooluhulkade pikaajalist muutlikkust. Analüüs näitab, et aastakeskmiste vooluhulkade trend
on muutunud vähe.
Viru-Peipsi vesikonna kõrgeimad suurveed olid täheldatud 1924, 1926 ja 1931 aastatel, mil
maksimaalne mõõdetud vooluhulk oli väiksem kui 1%-tõenäosusega vooluhulk (tabel 3.1.).
Vaatamata selle, et viimastel aastatel ei ole fikseeritud väga kõrget suurvett, on Eestis aga
mitmeid alasid, kus kevadised üleujutused toimuvad väga tihti, need on Emajõe
luhaheinamaad Võrtsjärvest väljavoolul ja Peipsi järve suubumise alal (mitukümmend km 2 ).
Samuti on üleujutusi täheldatud ka Põhja-Eesti jõgedel, viimane üleujutus oli 2003.a. suvel,
kui Purtse jõe veetõus oli üle 2 m võrra tavalisest kõrgemal.
Tabel 3.1. Erakordselt maksimaalsed mõõdetud vooluhulgad ja nende tõenäosus
192
4 1926 1931 1956 1960 1966
Jõgi-hüdromeetriajaam
Narva - Vasknarva
Vool
uhul
k,
m3/s
Tõe
näos
us,
%
Vool
uhul
k,
m3/s
Tõe
näos
us,
%
Vooluh
ulk,
m3/s
Tõe
näos
us,
%
Vooluh
ulk,
m3/s
Tõe
näos
us,
%
132
0 0,8 1030 1,9 723 11 784 8,5
Emajõgi - Tartu 220 13 393 0,9 341 2,3 251 7,6
Pedja - Tõrve 200 0,9 158 2,3 96 1,4
Vooluh
ulk,
m3/s
Tõenä
osus,
%
Vooluh
ulk,
m3/s
Tõenä
osus,
%
Väike-Emajõgi - Tõlliste 92,7 18 131 7,6 198 0,9 154 4,9 165 3,6 65,7 39,4
Purtse - Lüganuse 110 6,3 121 2,3 156 0,9 105 7,7 58,8 39,9 120 3,6
Maksimaalsed mõõdetud äravoolu moodulid varieeruvad vahemikus 27,6 l/s*km 2
(reguleeritud Narva jõgi) kuni 215 l/s*km 2 (Rannapungerja jõgi) ja 1%-tõenäosusega
maksimumäravoolu moodulite varieeruvus on peaaegu sama 24,6-263 l/s*km 2 .
Maksimumäravoolu analüüs näitab maksimumide kõikumise vähenemist (Joon. 3.1.) ning
jälgitav on kahanev trend kuni 1960-ndate aastateni. Alates 1960-ndate aastate lõpust on
maksimaalse äravoolu vähenemine mõnevõrra stabiliseerunud ja trend vähenev. See võib olla
tingitud inimtegevuse mõjust, sest veehoidlate ja paisude ehitamine viib suurvee äravoolu
vähenemisele, aga samuti ka kliimamuutuste põhjusest. Analüüsides sademete ja äravoolu
muutlikkust, on leitud, et pikaajalises tsüklis on hästi nähtavad 50-60 ja 25-30-aastased
regulaarsed tsükled, mis näitavad veerikaste ja veevaeste perioodide vaheldumist ja mis on
kooskõlas sademete dünaamikaga. Jooniselt 3.1 on näha et amplituud aasta keskmiste ja
maksimumide hüdrograafide vahel on vähenenud viimase 30-aasta jooksul, mis näitab, et
aastase äravoolu jaotus sesoonide kaupa viimaste aastate jooksul ühtlustub, mis toob kaasa
üleujutatavate valgalade pindala vähenemise. Kuid samal ajal väheneb vooluvee hulk
järvedesse ja merre, arenevad kiiremini eutrofeerimise protsessid ja võib halveneda veekogu
sanitaarne seisund. Äravoolu sesoonne ühtlustumine viib selleni, et kevadine suurvesi on
väiksem ja toitaineid ei uhuta enam suurveega vette niipalju kui seda täheldati varem. See
aga omakorda põhjustab selle, et kevadiste-suviste vihmadega pestakse enam toitaineid välja,
mis varem toimus suurvee ajal. Seega on oht, et suvel veetaimede kasvuperioodil suureneb
12