Mis on aeg? 2

maailmast, sest selline aja ja ruumi füüsika, mis esineb relatiivsusteoorias ja kvantmehaanikas,
baseerub tegelikult aja ja ruumi eksisteerimise illusioonil. Aeg oleks nagu liikuv.
Erirelatiivsusteoorias ühendatakse omavahel aeg ja ruum üheks tervikuks – aegruumiks. Kuid
antud juhul liidetakse aja ja ruumile ( ehk aegruumile ) ka liikumine. On olemas mõned nähtused,
mis seda teha sunnivad. Näiteks aja dilatatsioon ehk aeglenemine. Miks me näeme aja aeglenemist
just kehade liikumiste ( nende kiiruste ) aeglenemises? Ja kui aeg on üldse peatunud, siis kehade
liikumist üldse enam ei eksisteeri. Miks on olemas just selline seos aegruumi ja keha liikumise
vahel? Aeg ja ruum ei saa olla teineteisest lahus – nii on ka liikumisega. Aeg, ruum ja liikumine –
need kolm „komponenti“ ei saa olla teineteisest lahus. Eespool me juba tõdesime seda, et aeg ( ja
seega ka ruum ) on tõepoolest seotud liikumisega, kuid seda väga iseäralikul moel.
Kuigi hyperruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi ( sest vastavalt relatiivsusteooria järgi
võrduvad nende dimensioonid nulliga ), võime hyperruumi sellegipoolest ettekujutada näiteks
ühemõõtmelise ruumina. Liikudes selles edasi või tagasi rändame ajas vastavalt tulevikku või
minevikku ja seetõttu on aeg seal pigem kahemõõtmeline. Kuid hyperruumi on võimalik
ettekujutada ka kolmemõõtmelise ruumina, sest sellesse on võimalik siseneda mistahes tavaruumi
koordinaadi punktist ja kehad teleportreeruvad „sealt“ mistahes tavaruumi punkti.
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja
ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid
mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja
ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi
isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise
aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ),
milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja
ruumitu dimensioon.
1.1.3 Valguse kiirus vaakumis
Erirelatiivsusteooria ei anna vastust küsimusele, et miks esineb aja ja ruumi teisenemine, kui
keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis? Vastuse sellele fundamentaalsele küsimusele
leiame ajas rändamise teooriast. Selleks, et rännata ajas ( ehk liikuda ühest ajahetkest teise ),
peab keha olema ajast ( ja ka ruumist ) „väljas“. See on üldse esimene füüsikaline tingimus
sooritamaks tõelist aja rännakut. Väljaspool aega ei eksisteeri enam aega. Eespool tõestasime, et K´s
ehk hyperruumis liikudes rändab keha ajas. Seega hyperruumis ei eksisteeri enam aega ( ega ka
ruumi ). Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi
ehk K´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna
K´-s ehk hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ),
siis seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb
aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast:
näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg
aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib
antud kontekstis tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes
hakkab keha paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on
üksteisest lahutamatult seotud, siis aja aeglenemisega käib kaasas ka keha pikkuse lühenemine, mis
on samuti tuntud erirelatiivsusteooriast.
10