Maailmataju 2017

perspektiiviga kujutiste korral, milles kujutatavad kehad on tegelikult ühesuurused. Need on
kahemõõtmelised pildid, mille peal on kujutatud üsna veenvad illusioonid kehade erinevatest
suurustest. Sisendit, mis tuleb silma võrkkestalt, analüüsitakse aju kuklasagaras varasemate
teadmiste valguses.
Aju loodud mudelis, mis on saanud meile igapäevaselt harjumuspäraseks, võib veasignaali
vallandada isegi väga väike erinevus. Näiteks võib inimene avastada ühel suvalisel hommikul tööle
minnes, et tema auto on maja eest ärandatud. Enne seda konkreetset hommikut olid kõik teised
hommikud ühetaolised ehk ei erinenud eelmistest. Igal hommikul tööle minnes on inimene endale
juba automaatselt selgeks teinud, et tema auto, millega ta tööle sõidab, on ikka alati see sama auto ja
alati pargitud sinna, kuhu ta harjumuspäraselt on seda alati teinud. Kuid nüüd on inimese üllatus
suur, kui järsku enam seda autot seal maja ees enam ei eksisteeri. Aju senine mudel erineb
tegelikkusest palju enam ja seega tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi
saadetakse. Seal hakatakse seda põhjalikumalt analüüsima. Just inimese üllatuses väljendubki
veasignaali tekkimine.
Järelduste tegemisel hindab aju signaalide usaldusväärsust, mis võimaldab omakorda hinnata
ennustusvea täpsust. Võimalikult optimaalsema mudeli saavutamiseks peab aju pöörama tähelepanu
ainult nendele signaalidele, mis on võimalikult täpsed ja usaldusväärsed, sest mitte kõik mudelil
baseeruvad ennustused ei ole võrdselt usaldusväärsed.
Aju võrdleb uue info vastuvõtmise korral seda uut infot ennustusega, mis baseerub varasematel
kogemustel ja teadmistel. Näiteks kui enne koerte toidukorda helistab inimene igakord kella, siis
hiljem oskavad koerad juba ette ennustada toidu saabumist, mis järgneb alati kella helisemisele.
Selle nähtuse avastas esimesena 19. sajandil Vene akadeemik Pavlov. Kuid mida vähem on
erinevusi ennustusel põhineva mudeli ja reaalse taju info vahel, seda täpsem on aju mudel
ümbritsevast maailmast. Erinevuste vähendamine ongi aju üks kõige põhilisemaid ülesandeid.
Aju ennustatus baseerub aju töötlushierarhia edaspidiste ja tagasisidestatud ühenduste poolt
vahendatud kommunikatsioonil. Näiteks nägemisinfo jõuab meie silmadest esimesena just
esmastesse visuaalse töötluse aladesse ehk kuklasagaras asuvatesse aju piirkondadesse. Sealt liigub
töödeldud visuaalne info kõrgematesse visuaalsetesse aladesse tagasisidestatud ühenduste kaudu.
Kuid edaspidiste ühenduste kaudu liigub ennustus ülevalt alla. Need on aktiveerunud teadmised ja
kogemused. Neuronite edaspidiste ja tagasisidestatud ühenduste kaudu liikuvad protsessid toimuvad
samaaegselt. Uus ennustushüpotees luuakse ainult siis, kui saabuv info ei vasta ennustusele, mis
liigub altpoolt ülesse. Sellisel veidral juhul tekib veasignaal. Kuid veasignaali ei teki ennustuse ja
sensoorse info kooskõla korral. Sellisel juhul vähendavad nende ühenduste aktiivsust ennustused,
mis on ajus liikunud ülevalt alla. Väiksemaid veasignaale aju enamasti ignoreerib ja seetõttu peab
aju neid ennustusi õigeks.
Aju statistilise andmetöötluse elemente
Enne teadvuselamuse tekkimist analüüsitakse ja töödeldakse seda teadvusvälises „olekus“. See
viitab asjaolule, et teadvus on aju andmetöötluse tagajärg või mingisugune tulem. Tähelepanust
väljas olev info ja teadvusväline info ei ole päris üks ja sama. Üks asi on mõista andmetöötluse
seaduspärasusi ajus ( mis enamasti toimuvad teadvusväliselt ), kuid hoopis teine asi on mõista
teadvuse tekkimist ja selle olemust, mis avaldub pärast andmeanalüüsi. Ajus olev andmetöötlus ja
analüüs toimub enamasti teadvusväliselt. Inimese teadvusväline infotöötlus põhineb
tõenäosusteoorial ehk statistikal ja protsentarvutusel. Aju siseside kiirus on 120 m/s.
Aju muudab ümbritseva maailma erinevateks andmeteks. Näiteks inimese silma võrkkesta
5