Maailmataju 2017

Antud juhul käsitleme sellist kaaluta olekut, mis sarnaneb küll sellega, mida astronaudid
kosmoses kogevad, kuid erineb siin sellepoolest, et inimene ei tunneta üldse raskusjõudu. Näiteks
avakosmoses on planeedi Maa gravitatsioonivälja mõju inimese massile palju väiksem võrreldes
Maa pinnal olevaga ja peale Maa raskusjõu on kosmoses olemas ka veel teiste suuremate ja
kaugemate kehade raskusjõud – näiteks Päikese, Jupiteri, Saturni, Galaktika jne. Siin aga tunnetab
inimene raskusjõu „absoluutset puudumist“, mis tähendab seda, et selline kaaluta olek on seisund,
milles gravitatsioon ei avalda inimese psüühikale mitte mingisugust mõju. Nii tekibki „ülim“
kaalutuse tunne. Ka selline taju kogemus on erakordselt mõnus ja hea ning samuti väga tähtis
inimese sise-elule. Mõnevõrra avaldub kaaluta olek ka Maa peal olles – näiteks mõnest kõrgest
kohast alla hüppamisega ( näiteks benzihüpped kõrgmägedes või hüppamised kõrgelt lendavast
lennukist ). Sellisel korral segunevad omavahel hirm ja nauding.
Kaaluta olekus tunnetab inimene ennast just kui „kergemana“ kui tavaliselt. Ka selles mõttes, et
oleks nagu „kogu elu koorem õlgadelt igaveseks kadunud“. Inimene tajub end ümbritsevast
maailmast ( ehk näilisest reaalsusest ) lahti kiskununa ( eemal olevana ). See omakorda aitab
paremini tunnetada ja mõista enda ümbritsevat maailma, milles inimene füüsiliselt eksisteerib.
Sellises kaaluta olekus ei tunneta inimese psüühika enda siduvust ümbritseva maailmaga, vaid ta
asuks nagu sellest kõigest eemal ( väljaspool piire ). Side välismaailmaga „ähmastub“. Absoluutse
kaaluta oleku taju loob inimesel tohutu vabaduse ja „ühtsuse“ tunde ja seda absoluutselt igas
mõttes. Tekivad tundmused, mis sarnanevad näiteks inimesega, kes tunneks ennast lahtiriietatuna
alasti või kes tajub vabadust pärast aastakümneid vanglast pääsemist. Sellises kaaluta olekus tunneb
inimene ennast täiesti pinge vabalt. Selline kaaluta oleku tajumine on juhul, kui gravitatsiooni (
mateeriat ) ei eksisteeriks nii nagu näiteks valguse puudumise korral ei oleks elusolenditel
nägemistaju. Maailm pole tegelikult värviline nii nagu see meile paistab. Kui mingeid asju õigesti
näha või mõista, siis peabki seda tegema eemalt nö. „väljaspool raame“. Täpselt nii on ka reaalsuse
tajumisega. Kaaluta olekus ei tunneta inimene ka oma keha.
Ülim kaaluta olek on olemas ainult siis kui gravitatsiooni üldse ei eksisteeriks. Kui aga
gravitatsiooni siiski eksisteerib, siis sellist kaaluta olekut inimene ei saaks tunnetada. Selline taju
sisude vaheldumine võimaldab inimesel tajuda gravitatsiooni ennast ja selle olemasolu või selle
puudumist. Inimene tunnetaks maa peal seda, kuidas Maa teda ennast ligi tõmbab. Sellisel juhul
tajub ta maa peal külgetõmbejõu füüsikalist olemust. Gravitatsioon on aga üks neljast vastastikmõju
liigist, mis vormivad kogu meie Universumi mateeriat. See on ka ühtse välja ( s.t. ühe vastastikmõju
) osa. See tähendab seda, et kui raskusjõud ära kaob, kaovad ära ka kõik teised tuntud vastastikmõju
liigid või kui inimene on superkaaluta olekus, siis peale gravitatsiooni ei tajuta ka teisi
vastastikmõju liike. Kõik vastastikmõju liigid on omavahel füüsikaliselt tihedalt seotud. Mateeria
eksisteerib Universumis ainena ja väljana. Välja sisaldus Universumis on ainest märkimisväärselt
suurem. Kuid uuemad füüsikateooriad ei tee enam ainel ja väljal vahet. Mateeriat pole tegelikult
olemas. See eksisteerib ebamäärase „energiavormina“. Seega kui inimene tajub absoluutset kaaluta
olekut, siis ta tunnetab tegelikku reaalsust enda ümber. Muidu harilikult tajuks ta näilist reaalsust,
mida loob „mateeria füüsika“. Inimene tunnetab mateeria olemasolu või selle täielikku puudumist.
Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma füüsilistest
kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse ja kerguse tunnet. Kuid sellist tunnet
on võimalik esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt
sooritada kahel erineval viisil. Esimene eksperiment on seotud vertikaalselt liikuva liftiga. Inimene
peab lebama horisontaalselt ( mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt vertikaalselt üles
liigub. Selleks võib olla ka lift. Kuid enne aluse vertikaalselt liikuma hakkamist peab inimene
lebama alusel võimalikult lõdvestunult. Lõdvestumine ehk pinge vaba psüühiline seisund on selle
katse juures oluliseks parameetriks. Teaduslikud uuringud on näidanud, et kui inimene on
meeldivalt lõdvestunud, siis tema aju hapniku hulk on kahanenud 80-60 protsendini. Aluse liikuma
hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest kehast, mis sarnaneb
surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik inimesed ise järele proovida. Kuid
oluline on märkida seda, et antud katses tekib eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks ( s.t.
väga väikese mõõdetava aja jooksul ), kuid SLK-de korral on selline tunne ajas pidev. Teine
eksperiment on seotud vee all sooritava akrobaatikaga. Me kõik oleme näinud paljusid akrobaate,
37