Maailmataju 2017

„´Abdu´l-Baha väidab, et hingede asupaik on siin samas meie maailmas, kuna eksistentsi
tervikklikuse tõttu on olemas üksainus maailm: „Kui te küsite, kus on see paik, siis teadke, et
olemise maailm on üks ja ainus, kuigi selle tasandid on mitmesugused ja eristatavad... Need hinged,
kes on puhtad ja rüvetamata, kõrgemal kehaliste raamide lagunemisest, kiirustavad ära Jumalariiki
ja see riik on siinse maailma sees. Ent siinse maailma asukad ei tea tollest maailmast midagi, nad on
nagu mineraalid või taimed, mis ei tea midagi loomade maailmast ja inimeste maailmast.““ (Elu
pärast surma, lk. 103)
„Paljudes teistes mõttekäikudes selgitab Baha´u´llah, miks ta ei avalda teispoolsuse elu saladusi:
„Inimese füüsilise surma müsteeriumi ja tema tagasipöördumist Looja juurde ei ole teatavaks
tehtud, ning see on seni jäänud lahendamata. Jumala õigluse nimel! Kui need oleksid ilmutatud,
võiksid need tekitada nii palju kartusi ja kurvastust, võiksid ühtesid väga masendada, teised oleksid
aga väga rõõmsad ja võiksid endale surma soovida ja vaibumatu igatsusega härdalt paluda, et
õiglane Jumal – ülistatud olgu Tema au – nende surmatundi lähendaks. Kui keegi suudaks
ettekujutada seda, mis on mõeldud niisuguse hinge ( puhta, täiusliku ja õnnistatud hinge ) jaoks
Jumala, taevast ja maad valitseva Issanda valdustes, hakkaks kogu tema olemus kannatamatult
igatsema seda kõrget, püha ja hiilgavat seisundit.““ (Elu pärast surma, lk. 102)
Surmajärgse elu usuga kaasnevad ka igasugused nö. „kummituslood“ ja poltergeisti nähtused,
milles surnud käivad vahel Maa peal inimestel külas. Sajandite jooksul on inimeste subjektiivsesse
maailma tekkinud nähtused, mida me tänapäeval nimetame paranormaalseteks nähtusteks. Sinna
kuuluvad ka inimeste tundmused, mida nimetatakse dejavu-ks ja eelmiste elude mälestused. Kuna
neid nähtusi on niikuinii juba varem üsna laialt kirjeldatud ( näiteks läbi pop- ja massikultuuri ), siis
seega kirjeldame järgnevalt ühte haruldasemat ajaloos eksisteerinud juhtumit, mis viitab inimese elu
jätkumisse pärast surma. Vaatame inglise koduperenaise Jane Evansi juhtumit. Evans on kirjeldanud
oma seitset eelnevat elu ja seda hüpnoosi all olles. Oma eelnevaid elusid kirjeldades ei ole ta kunagi
eksinud ajaloolistes faktides ega ka olme detailides. Evans elas oma esimese elu 200-ndail aastail
Inglismaal ühe roomlase naisena. Teise elu elas ta juuditarina 12. aastasaja vahetusel Inglismaal
Yorki krahvkonnas. Nimeks oli siis tal Rebecca. Pärast seda elas ta 15. sajandil teenijannana ühe
prantsuse printsessi teenistuses ning 16. sajandil oli ta õuedaam Hispaanias. 18. sajandi alguses elas
ta Londonis õmblejana. Muide 18. sajandi alguses räsis Inglismaad suur katk. Kuid viimase elu (
enne praegust ) elas ta USA-s Marylandis. Ta oli siis nunn ja nimeks Grace. Ta suri 1920. aastal.
Väga paljud ajaloo ja arheoloogia teadlased on uurinud Jane Evansi kirjeldusi. Evansi juhtumit on
väga põhjalikult uuritud ja ei ole leitud mitte mingisuguseid väärinformatsioone. Evansi kirjeldused
vastavate ajajärkude maailmast on väga täpsed ja kooskõlalised ajalooliste allikatega. Teadlased on
märkinud seda, et Evansi kirjeldatud mõndasid üksikasju ei ole võimalik teada ka siis, kui lugeda
mis tahes mahus raamatuid. Selles mõttes ei ole tema kirjeldustes leitud mitte ühtegi viga.
Teadlased on üsna pikalt spekuleerinud, et dejavu tunde ja mineviku või „eelmise elu“ nägemise
võib inimesel põhjustada ajusse talletatud miljonite aastate jooksul miljardid erinevad kogemused,
mis geenide abil tänapäeva inimese ajus seletamatul kombel taasaktiveeruvad. See tähendab seda, et
aju loob üldistatuna uuesti seda, mille kohta ta oskab leida analoogiaid erinevate mälupiltide ( mis
on peidetud aju kõige sügavamatesse struktuuridesse ) ja nüüdisajal asetleidvate elusündmuste
vahel.
Tuntud kummituste uurija J. Illing jutustas Dr. Mattiesenile ühe juhtumi, mis oli asetleidnud
tema lähedases tutvusringkonnas:
„Üks mu hea tuttav praua suri 22 märtsil 1926 aastal. Umbes kümme minutit enne
surmahetke palus tema mees haigelt, kes oli täie teadvuse juures, et naine ilmutaks ennast
peale surma, kui see on võimalik, näiteks kella abil.“ „Teen seda, kui saan“, vastas surija.
Aprillikuu 6 päeva õhtul istus lesk koos tütardega elutoas, üks tütardest kirjutas kirja. Äkki
tundis ta sundi vaadata kella, täpselt sel hetkel, kui pendel korraga kergelt võpatas ja seisma
jäi. Kella oli sel päeval üles keeratud nii, et seismajäämist oli raske seletada. Siiski ei nähtud
juhtumis algul midagi ebatavalist, sest kui pendel oli jälle liikuma lükatud, käis kell
normaalselt. Aga kella seiskumine kordus järgnevatel nädalatel mitu korda ning üllatavaim
asja juures oli see, et tunni-poolteise pärast hakkas kell iseenesest jälle käima, ilma et keegi
41