Maailmataju 2017

lunastusõpetuseks ja mille omaksvõtmine ning järgimine kujundabki religioosse elutegevuse.
Käsitleme siin religiooni peamisi struktuurielemente ja seejärel tema olulisemaid funktsioone,
püüdes nende sisu avada.
Kõikide religioonide peamiseks tunnuseks on inimeste usk Jumalasse – isikusse, kelle poolt on
loodud kogu tuntav maailm. Ilma Jumalata ei ole olemas ka religiooni. Erinevates maailma
religioonides esinevad erinevad Jumalad, kuid nendel kõigil on ka ühiseid jooni. Jumal on mingisugune
oma olemasolust teadlik üliolend. Ta on surematu ja tal on inimesele kättesaamatud
üleloomulikud võimed. Jumala mõistus ja ka elu on lõputud. Lõputult täiuslikud on ka tema
võimed. Järelikult Jumal on „absoluut“. Antropomorfismi järgi lõi Jumal inimese oma näo järgi,
kuid inimene ei ole Jumalaga siiski võrreldav. See on ka ainus sarnasus Jumala ja inimese vahel.
Inimeste ettekujutused Jumalast on nagu peegelpilt sellest, et milline inimene ise olla sooviks.
Näiteks nii arvas kuulus Saksa filosoof Ludwig Feuerbach.
Kuna Jumal on teadvusega üliolend, siis on võimalik inimesel Temaga ka suhelda – selleks
palutakse Jumala abi. Jumalaga on inimesel üsna lihtne suhelda, sest Jumal on kõikjal. Teda ei ole
vaja otsidagi. Jumalasse uskumine ei ole lihtsalt ratsionaalne veendumus Tema olemasolusse.
Jumala olemasolu teoreetiliselt tõestada on püüdnud ajaloos väga paljud kirikuisad ja filosoofid
nagu näiteks Thomas Aquinost. Usk on ka religioossne tunne. Usklikud inimesed suhtuvad
Jumalasse enamasti emotsionaalselt – see tähendab, et armastuse, hirmu, lootuse, süütunde ja
kahetsusega. Selleks aga eeldab inimene seda, et Jumalal on olemas emotsioonid, tunded. Just
emotsionaalne suhtumine Jumalaga loob inimesel erilise vaimse kogemuse. Selles nähtuvad inimese
usklikud veendumused ja teod.
Igal religioonil on olemas mingisugune oma pühakiri. Selline pühakiri koosneb pühadest
tekstidest ja nendes avaldatakse vastava usundi ( ehk religiooni ) tõekspidamisi. Pühakiri on näiteks
Piibel, Koraan, Talmud jne. Pühakirjades avaldatakse Jumala teod, uskumuse põhilisi veendumusi
ja reegleid inimese religioosseks elutegevuseks. Kirjeldatakse ka näiteks Jumala maailma loomist.
Neid pühalikke tekste võetakse kui Jumalike ilmutustena. Pühakirjade autor on kas siis Jumal ise
või vastava religiooni looja. Pühakiri tegelikult veel isegi täieneb aja jooksul, mis moodustavad
peamiselt pühakirja tõlgendused. „Jumalasõna“ õpetus põhineb pühakirjal ja kanoonilisel
interpretatsioonil. Jumalasõna õpetust käsitleb teoloogia, mis on väga oluliselt seotud religioosse
filosoofiaga.
Religioossetes tavades ja rituaalides ilmneb Jumala kummardamine, mis on samas usklikke ka
üheks põhitegevuseks. Usklitelt nõutakse palvust ja ka sünni, surma ja abielu pühitsemist. Just
kiriklikud pühad etendavad usklikke elus väga tähtsat rolli, mis määratakse pühakirjade poolt. Religioossete
tseremooniate täide viimisel on väga oluline sümboolika. Näiteks rist sümboliseerib
Jeesus Kristust, mis tähendab Temale andumist ja armastust. Kuid samas oli risti kummardamine ja
austamine levinud juba enne Jeesus Kristuse tulekut. Kristlus võttis lihtsalt üle risti endised
traditsioonid ja seepärast muutuski risti austamine laialt domineerivaks. Inimese lunastus ilmneb
ainult Kristluse eneseohverduse kaudu ja seepärast andis Kristlus risti austamisele uue ja sügavama
tähenduse.
Kiriku kui ristiusu institutsiooni ülesanne on evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide vahendamine.
Kirik tähendab ka kogu kristlaskonda ( ristiusus ). Esimene on siis väljendatud kitsamas
tähenduses ja teine laiemas tähenduses. Kirik on ülesehitatud organisatsiooniliselt, mis on väga
kindlapiiriline. Uskliku usu toetamiseks on vaja organisatsiooni, milleks ongi see kirik. „See on
nagu laev elumeres, milles otsitakse päästmist.“ Kristlikud kogudused moodustavad mingi kindla
usulahu alusel. Max Weber avab religiooni avara panoraami, alates religioonide tekkimisest,
nõidpreestritest, Jumala mõistest ja usueetikast, prohvetitest, kogudusest, pühast teadmisest,
seisustest, klassidest ja nende seotusest religiooniga, teodiike probleemist, lunastuse teedest ja
nende mõjust eluviisile, usueetikast ja „maailmast“ ning lõpetades kultuurireligioonide
„maailmaga“.
Paul Tillich on analüüsinud heteronoomseid, autonoomseid ja teonoomseid kultuure. Ta käsitleb
religiooni pigem kui inimkultuuri vormina.
Erich Fromm käsitleb usku ja selle objekti aga väga erinevalt. Ta arvas, et inimene peab saama
täiuslikuks olendiks, kuna ta selles ei ole. „Elu eesmärgiks on saada täielikuks sündinuks“. Usk
5