Maailmataju 2017

Inimese unenäos toimuvad sündmused, tegelased ning situatsioonid pole reaalselt tegelikult
olemas. Kõik on tegelikult inimese enda mõistuse looming. Isegi magades on aju tegevuses.
Inimese aju tervikuna ei puhka tegelikult mitte kunagi. Nii on see kuni surmani. Kui inimene magab
ja näeb parajasti und, siis piltlikult väljendades viibiks inimene nagu enda mõistuse sees. Inimene
supleks oma enda ajus ringi – maailmas, mille on loonud ainult tema enda teadvus. See oleks
analoogiline ulmefilmidest tuntud süzeedega. Näiteks filmides võib inimene sattuda lausa arvuti
sisse – omamoodi virtuaalsesse maailma. Sellised võimalused on esitatud filmides nagu näiteks
„Matrix“ ja „Tron“. Inimene satub seal arvuti maailma ehk teise reaalsusesse, mis on analoogiline
ka inimese unenägudega. Kuid unenägude korral on maailma loonud ainult inimese enda mõistus,
mitte ei ole arvuti poolt loodud. Unenäomaailm on nagu virtuaalne reaalsus inimese enda peas,
kuhu me võime igal öösel tasuta sisse hiilida ja elada seal mõnda aega hoopis teistsugust elu, kui
nö. pärismaailmas.
Unenäomaailm ja pärismaailm ( kui inimene on reaalselt ärkvel ) on omavahel täiesti
eristamatud. Selles ei ole võimalik kahelda. Sündmused ja situatsioonid, mis leiavad aset ärkvel
olles ( ehk siis pärismaailmas ), on täpselt sama reaalsed ka unenäo virtuaalses keskkonnas. Näiteks
kui inimene ei tea und nähes enda olemasolust unenäomaailmas, siis inimene enamasti arvabki, et ta
ei maga, kuigi ta seda tegelikult teeb. Sellisel juhul arvab inimene ennast olevat sama ärkvel, mil ta
ka reaalselt ärkvel olles on. Kuid tegelikult on see illusioon. Inimese unenäomaailm on
pärisreaalsusega niivõrd identne, et inimene isegi ei mõtle sellele, et kas ollakse ikkagi ärkvel või
nähakse parajasti und. Selle mõtte peale tihti isegi ei tulda. Reaalsuse mõttes ei ole võimalik vahet
teha unenäomaailmal ja pärismaailmal. Neid ei ole võimalik omavahel eristada, et kumb neist on
ikkagi reaalsem. Seda on paraku VÕIMATU teha. See tähendab seda, et mõlemates „maailmades“
asetleidvad sündmused on sama reaalsed ja isegi samasuguse mõjuga inimese psüühikale.
Põhimõtteliselt on võimatu eksperimentaalselt kindlaks teha seda, et kas inimene on parajasti
unenäos või on ta siiski ärkvel. Inimene ise seda kindlaks teha ei saa. Seda on võimatu kindlaks teha
seni, kuni ärgatakse unenäost või tuvastatakse midagi sürreaalset. Kui aga need kaks tahku
puuduvad ( ei ärgatagi unenäost ja ei nähtagi midagi sürreaalset ), siis on VÕIMATU vahet teha
unenäol ja tegelikkusel. Antud „seaduspärasus“ sarnaneb füüsikas tuntud taustsüsteemidega –
võimatu on katseliselt kindlaks teha, et kas mingi taustsüsteem liigub või on see parajasti paigal.
See tuleneb liikumise suhtelisusest ehk relatiivsusest, mida kirjeldab meile tuntud relatiivsusteooria.
See on analoogiline ka unenäo ja tegelikkuse korral. Oma reaalsuse poolest on unenäomaailm
tegelikkusest ABSOLUUTSELT eristamatu: selles esinevad sündmused ja nähtused on
tegelikkusega võrreldes ABSOLUUTSELT sama reaalsed ja samasuguse mõjuga inimese
psüühikale ( näiteks õudusunenägude korral ).
Unenäomaailma ja ärkveloleku maailma eristab üksteisest ainult aeg ja ruum. Näiteks kui
inimene kõnnib unenäos oma enda toas ringi, siis tegelikkuses ta seda ei tee ( kui inimene pole just
kuutõbine ). Kui aga inimene kõnnib ärkvel olles oma toas ringi, siis teeb ta seda ka reaalselt. See
on nende kahe maailma füüsiline erinevus, mis seisneb ruumilises vahekorras. Kuid ka aeg võib olla
nendel kahel maailmal erinev. Näiteks kui inimene kuuleb unenäos kella helisemist ( mis annab
märku ülestõusmiseks ), siis tegelikkuses ta seda ei kuule. Näiteks aeg ei ole selleks veel õige. Selle
asemel, et tegelikkuses üles ärgata, võib inimene ärgata hoopis unenäos. Kui aga kell heliseb
tegelikkuses, siis ärgatakse unenäost kohe üles. Nüüd ärgatakse ja kuuldakse kella helisemist
reaalselt. See on nende kahe maailma füüsiline erinevus, mis seisneb ajalises vahekorras. Seega
eristab ainult aeg ja ruum unenäomaailma ja ärkvel oleku maailma üksteisest.
Inimene on sukeldunud teistesse reaalsustesse ka kunstivahenditega. Ka läbi kunsti on pääsetud
võimatutesse keskkondadesse, sest just kunstis on kõik võimalik. Inimene ei pea olema isegi oma
enda kehas. Moodne digitaalne tehnoloogia on muutnud filmikunsti tundmatuseni.
Alati ei pruugi olla nii, et minnakse reaalsusest ebareaalsusesse. Ühest „dimensioonist“ teise
võib toimuda inimese ärkveloleku ja une vahel, vaimuhaiguse ja vaimse tervise vahel, mineviku ja
oleviku või oleviku ja tuleviku vahel. Kuid filmides näeme erinevate ajahetkede ja ruumide
visualiseerimist ning paralleelset projitseerimist. Filmis on kõik võimalik – ühest ruumist teise või
ühest ajahetkest teise on võimalik jõuda hetkega. Kuid kuidas neid „reaalsuse üleminekuid“
filmides ettekujutatakse ehk visualiseeritakse? Kuidas „teisi“ maailmasid visuaalselt ettekujutatakse
32