Maailmataju 2017

ajahetkel paisumine seiskub ja pärast seda toimub kollabeerumine. Taevas näeksime siis galaktikate
sininihet.
Valgus liigub lamedas ehk eukleidilises ruumis alati sirgjooneliselt, kuid gravitatsioon teeb
ruumi kõveraks. See põhjustab massiivsete kehade ( näiteks Päikese ) läheduses mööduvaid
valguskiirte paindumisi. Kui universumi aine ja energia tihedus on kriitilisest väärtusest suurem,
siis on Universumi ruum positiivse kõverusega ehk nagu kera pind. Sellisel juhul koonduvad
valguskiired. Kui universumis on aine ja energia tihedus kriitilisest väärtusest väiksem, siis on
Universumi üldine ruumikõverus negatiivne ( nagu sadulpind ) ning seeõttu valguskiired lahknevad.
Universumi kriitiline tihedus sõltub ajast, nii nagu Hubble´i konstant H. Universumi kriitiline
tihedus avaldub matemaatiliselt järgmiselt:
ja galaktika kogu energia on
=
(
= (
Universumi kriitiline tihedus on nagu piirtihedus. See on piir, mida „ületades“ esinevad siis ühed
tagajärjed, kuid sellele alla jäädes teised tagajärjed. Selle mõiste sisu sarnaneb näiteks vee kriitilise
temperatuuriga, milleks on 0 0 C. Näiteks kui vee temperatuur on alla kriitilise temperatuuri, siis vesi
jäätub, kui aga vee temperatuur on suurem kriitilisest temperatuurist, siis vesi ei jäätu. Vesi võib
hoopis keema minna. Universumi kriitilise tihedusega on samad lood. Need on nagu piirmäärad.
Sisu on neil mõlemal samad. Nii et Universumi kriitilise tiheduse mõiste selgitamisel kasutatakse
analoogiat vee kriitilise temperatuuri mõistega.
Universumi kriitilise tiheduse korral sõltub Hubble´i konstant ajast järgmiselt:
= = = =
=
= =
Antud juhul ei kasutatud integreerimise võtteid ja ei kasutatud Hubble´i seadust.
Universumi tuleviku stsenaariumeid ennustati kunagi kosmoloogias just allpool valemitest ja
Universumi kriitilise tiheduse ning aine keskmise tiheduse vahekorrast ( :
+ = =
=
= = ( =
37