Maailmataju 2017

Seda, et mis juhtus laupäeval 9. detsembri 1531 hommikul Mehhikos illustreerib samuti
kõike eelnevat kulminatsiooni. See juhtum mõjutas ühiskonda üldiselt ( globaalselt ) ja
puudutas vaimselt väga palju inimesi. Kuid juhtum jättis ka materiaalseid jälgi, mida
nähakse kuni tänapäevani. See on kujunenud ka paljude inimeste jaoks austusobjektiks.
Mexico City lähedal asus Tlaltelolco kirik, mille poole jalutas üks asteek hispaaniakeelse
nimega Juan Diego, kes oli 57 aastane ja nahuatl´i keeles tähendas tema nimi Laulvat
Kotkast. Teel kiriku poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli
peaaegu talvine aastaaeg. Õhk oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula
mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta imeilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan
Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält, mis tuli eemalolevast künkatipust.
Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui ta künks otsa ronis, näga
ta naist: „Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu
viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane
väga ilus mehhiko tütarlaps.“ Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi
nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse
kohta templit: „Nii et jookse nüüd Tenochtitlani ( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi
aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid.“ Tavaliselt või harilikult ei sisene
vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse. Kuid Juan
Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de
Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste
vastu lahke. Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle „vägevat“ naist. Juan
nõudis naiselt järsu iseloomuga enda asemele kedagi teist, kes täidaks naise soove.
„Kuula, väike poeg,“ vastab tütarlaps, „neid on palju, keda ma saata võiksin. Kuid sina
oled see, kelle ma olen selleks ülesandeks välja valinud. Niisiis mine homme hommikul
tagasi piiskopi juurde. Ütle talle, et Neitsi Maarja saadab sind ja korda talle mu suurt
soovi saada siia kirikut.“ Juan Diego läks uuesti järgmisel hommikul Mexico Citysse ja
kohtus taas selle kannatliku piiskopiga. Don Fray Juan de Zumarraga oli väga rabatud
Juan Diego kindla ja näiliselt ausa loo jutustamisega. Piiskop soovis, et Juan küsiks
ilmutuselt tuua mingisugune tõestus või märk. Kui taaskord Juan läks küngaste juurde,
jälitasid teda kaks teenrit, mida piiskop teha lasi. Nad jälgisid tema tegevusi, järgnedes
Juanile läbi linna. Nad nägid, et ta ei rääkinud kellegagi, kuid kui Juan küngastele ronis,
kadus ta. Nad otsisid teda kõikjalt, kuid temast ei olnud jälgegi. Kuid Juan oli läinud
künkale ja andis ilmutusele teada piiskopi kavatsusest. Naine ütles: „Väga hea, väike
poeg. Tule homme koidikul tagasi. Ma annan sulle tema jaoks märgi. Sa oled minu pärast
palju vaeva näinud ja ma tasun sulle selle eest. Mine rahus ja puhka.“ Kuid järgmisel
hommikul Juan ei tulnud, kuna ta ainus sugulane ( onu ) oli suremas. Juan püüdis tõsta
onu heaolu ja nii veetis ta terve päeva. Ta lahkus alles teisipäeval preestri juurde jutule.
Ilmutis ilmus ta teele taas, kui Juan jooksis Tlaltelolco poole. Juan põhjendas talle ta
juhiste tegemata jätmise pärast, kuid naine vastas: „Mu väike poeg, ära ole nii kurb ja
kartlik. Kas ma pole siis see, kes on su Ema? Kas sa ei ole mitte minu varjamise ja kaitse
all? Su onu ei sure seekord. Just nüüd sellel hetkel saab ta jälle terveks. Sul pole põhjust
nüüd täita oma käskjalakohuseid ja sa saad rahulikult mulle kuuletuda. Mine üles mäele,
lõika seal kasvavaid lilli ja too need mulle.“ Juan läks siis üles mäele ja leidis sealt
„kastest niiskete õielehtedega“ kastiilia roosid. Ta oli väga hämmeldunud, sest künka
otsas ei kasva mitte ühtegi lille – seda veel eriti detsembri keskel. Juan lõikas lilled lahti
ja pani need oma pikka indiaanikeepi ehk tilmasse, et kaitsta lilli külma eest. Taas kord
läks ta ilmutise juurde. Naine paigutas keebi sees olevaid lilli. Ta sidus mehele tilma
alumised nurgad kaela taha nii et ükski roos ei saanud enam maha pudeneda. Ilmutis
käskis Juanile, et antud märki ei tohi mitte keegi teine näha peale piiskopi ja ta endi.
Pärast seda ta kadus ja Juan ei näinud teda enam kunagi. Kui indiaanlane piiskopipalee
juurde jõudis, tegid mitu teenrit tema lillede üle nalja. Nad „nügisid“ teda mööda õue ja
üritasid tema lilli haarata. Kui teenrid tahtsid haarata lilli, nägid nad lilli haihtuvat. Selle
53