Maailmataju 2017

tegelikult inimene ise ehk maailma vaatleja. See tähendab seda, et üksteisest lahutamatut kaks
illusiooni ( ajust väljas toimuvad nähtused ja aju sees olev „miski“ ) on illusionaarseks aluseks
inimese mina ja maailma suhte tekkimisele. Inimese mina ja maailma suhtel baseerub inimese mina
tunne. Kui ei oleks maailma, poleks ka inimese „minat“. Inimese mina tunne tekitab omakorda
eneseteadvuse illusiooni. Mina ja maailm on „polaarsus“, mis on üksteisest lahutamatud nii nagu
magneti põhja- ja lõunapoolus. Üks ei tule ilma teiseta ehk kui poleks maailma, poleks ka inimese
„minat“.
Kui ajus tekib illusioon, et midagi toimub ajust väljas, siis see tekitab omakorda illusiooni, et
„miski“ on ka aju sees, „kes“ nagu vaatleks ( või jälgiks ) maailma, mis „asub“ meist väljas. See
esmapilgul tundmatu „keegi“ ehk maailmavaatleja on tegelikult inimene ise. See tähendab seda, et
virtuaalse reaalsuse tekkimisega inimese ajus kaasneb kaks teineteisest lahutamatut poolust, mille
korral tekib ajus virtuaalne reaalsus ümbritsevast reaalsest keskkonnast ja koos sellega ka vaatleja,
„kes“ ümbritsevat maailma vaatleb ja jälgib. Vaatleja tekkimise illusioonil baseerub inimese mina
tunne, mis sisaldab endas isiku mõistet: mina ehk isik. Kõik see kehtib ka unenägude korral, mil
inimene on samuti teadvusel.
Vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid on ka inimese nägemisvälja anatoomiline struktuur.
Näiteks inimese nägemispiirkonna ulatus ruumis ei ole 360 kraadi ümber pea, vaid umbes pool
sellest ehk 180 kraadi, kui inimene liigutab pea asemel ainult oma silmamunasid. Kõik see, mis jääb
sellest ulatusest välja ehk mis ulatub inimese kuklapiirkonda, on inimese teadvusest väljas ehk
antud juhul teadvusetu nägemisväli. Näiteks kui me paneme oma käe kuklapiirkonna ulatusse, siis
me oma kätt enam ei näe. Kui aga käe asetame oma silmade vahetusse lähedusse, siis me juba
näeme ( s.t. teadvustame ) oma armast kätt. Oluline on siinjuures mõista seda, et seda teadvusetut
nägemisvälja ei näe me mingi musta fooni piirkonnana ( nagu me silmad kinni hoides või pimedas
ruumis viibides „näeme“ ), vaid me ei näe ega taju kuklapiirkonda jäävat välja üldse ehk inimene ei
ole võimeline nägema selja taha. Mitte teadvustamine ja musta fooni nägemine ei ole kindlasti üks
ja sama. Selline nägemispiirkonna jaotus on vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid. Näiteks 180
kraadi ulatuses olev nägemisväli sarnaneb kino saalis vaadatava kinolinaga, mille peal jookseb film
ehk antud juhul maailmapilt. Kuid inimese nägemispiirkonnast välja jääv ala sarnaneb aga pimedas
kinosaalis istuva publikuga, kes kinolinal jooksvat filmi vaatleb ja jälgib. Nende kahe vahel on
sarnasus ilmne.
Mis on teadvus?
Kui me vaatame ajju sisse, siis me näeme seal laenglevaid neuroneid, kuid mitte mingisugust
pilti. Pildi ümbritsevast maailmast loob ainult meie enda aju ( ehk võib piltlikult öelda ka nii, et
inimene näeb pilti ainult “ajust välja vaadates” ). Kogu teadvuse teaduse kõige kesksem probleem
seisnebki selles, et miks ja kuidas kaasnevad aju neuronaalsete protsessidega inimese subjektiivsed
kogemused? Seda võib mõista ka nii, et kuidas aju loodud virtuaalne reaalsus tekib? Kuidas aju
loob virtuaalse reaalsuse, milles me kõik igapäevaselt elame? Näiteks tekib inimesel “valutunne”
parajasti siis, kui ta kõrvetab oma näpud ära ja selle tagajärel liiguvad teatud ärritused teatud
ajupiirkonda, kus neid töödeldakse. Sellisteks inimese vaimuseisundite elamussisudeks nimetatakse
kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka fenomeniliseks teadvuseks. Valu tunne on C-kiudude
aktivatsioon. See tähendab seda, et valu, kui eriline teadvuse kvaliteet ja närvirakkude ehk neuronite
teatud elektrilised nähtused on üks ja sama. Kuidas saab olla, et elektrilised nähtused ja
teadvusilmingud ( s.t. hingeseisundid ) on üks ja sama?
7