Maailmataju 2017

ja neid tehniliselt markeeritakse? Mida teeb kaamera objektiiv? Kuidas kasutatakse zoomi ja
liikumist? Kui ei olnud olemas praegusi digitaalseid tehnoloogiaid eriefektide tootmiseks, siis
milliseid efekte siis kasutati? Näiteks Poeet J. Cocteau´ filmis „Poeedi veri“ ( 1930 ) siseneb teise
maailma just läbi peegli. Sellise stseeni visuaalseks esituseks kasutati filmis ühte väikest veega
täidetud basseini. Siirdumine teise maailma ja tegelase metamorfeerumine esinevad väga sageli just
koos. Vahel peab tegelane ise muutuma, et pääseda teise maailma. Kuid tegelane võib muutuda ka
siis, kui ta naaseb teisest maailmast.
Filmides kasutatakse teise maailma üleminekul väravaid, igasuguseid uksi, avausi, rekvisiite jne.
Kuid paljud „metafoorsed reaalid“ esinevad tihti koos, mida ei ole võimalik teineteisest lahutada.
Näiteks teise maailma sisenemiseks kasutatakse mõnda väravat. Kuid teise maailma sisenemiseks
võib abiks olla hoopis mingisugune rekvisiit – mingisugune „võti“, mida peab „lukuauku“ torkamisel
oskama kasutada. Näiteks filmis „Sõrmuste Isand“ ( 2002 ) muutub tegelane pärast
võlusõrmuse sõrme panemist reaalsele maailmale nähtamatuks. Tegelane satub nn „kurja maailma
dimensioonidesse“. Seda visualiseeritakse laialiuhutud graafilise pildina. Tegelane näeb reaalset
maailma, kuid reaalne maailm teda aga ei näe.
Filmides kasutatakse igasuguseid rekvisiite – näiteks lülitid, nupud, tehnilised seadmed,
agregaadid, katapuldid jne – millede kasutamisel kandutakse üle „teise maailma“ või tullakse sealt
tagasi. Näiteks filmis „Püünis“ ( 2000 ) kasutab tegelane teise maailma siirdumiseks psühhiaatrite
abi. Kuid tagasi tulekuks on inimesel olemas käeseljal nupp. „eXistenZ´is“ ütleb tegelane välja
lihtsalt „paus“, kui on soovi tulla teisest maailmast tagasi või teha lihtsalt üks väike paus. Tegelane
nimega Allegra filmis „eXistenZ“ on niivõrd kiindunud oma konsooli, et peab seda lausa oma
lemmikloomaks. Kuid just selline konsool, mida ühendatakse nabaväädi kaudu kehaga, on tema
„võti“, mille abil pääseb ta teise maailma. Tegemist on tegelikult ka raudvaraga ja tarkvaraga. Kõge
arhetüüpsem teine maailm on ilmselt just teispoolsus, mida me näeme filmis „Igavene armastus“ (
1998 ). Filmi žanr kuulub üldiselt draama filmide klassi. Filmis näeme Paradiisi ja Põrgut. Mees
otsib oma armastatud naist ja lapsi. Keskkonna aluseks on naistegelase maalid, mida siis arvutitega
on loodud. Ekraanile manatakse seninägematu visuaalsus ja suursugune keskkond. Teine maailm on
üldjuhul reaalsest maailmast testsugusem koos oma reeglitega.
Võrdleme vendade Wachowskite „Maatriksit“ ( „Matrix“, 1999 ) Jean Cocteau´ filmiga „Poeedi
veri“, „Orpheus“ ja „Orpheuse testament“ ( 1959 ). „Poeedi veres“ kandub tegelane „teise maailma“
läbi peegli, mille visualiseerimiseks on tegelikult aga väike vann või bassein. Kuid filmis
„Orpheus“ toimub tegelikult samasugune situatsioon. „Matrix“ ja „Orpheus“ on üldiselt väga
sarnased just oma rekvisiitide poolest. Cocteau´l on peegel nagu värav, mille kaudu on võimalik
jõuda teispoolsusesse. „Matrixis“ kandub tegelane läbi peegli aga „elektroonilisest reaalsusest“
tegelikkusesse. Mõlema filmi korral on näha seda, et peegel osutub kanaliks, mille kaudu tegelane
kandub teise reaalsusesse. „Matrixis“ tegutsev tegelane ei läbi peeglit otseselt, kuid sellel on filmil
siiski otsustav osa. Kuid mõlema filmi kaadrid, mille korral viiakse peeglisse käsi ja sõrmed, on
väga sarnased. Kuid Orpheus paneb kätte Printsessi kindad enne kui ta peegliga mässama hakkab ja
siis torkab oma käed peeglisse, mida filmis visualiseeritakse veepinnana. Kuid „Matrixis“ kleepub
tegelase käsi peegli „elavhõbedase vedelikuga“ kokku, mille tulemusena „peegli aine“ matab üle
kogu tegelase keha olles samal ajal madala temperatuuriga, mis ohustab tegelase südametööd.
Pärast Neo taastumist näitab Morpheus talle seda, et mis on reaalsus ja mis on Matrix. Morpheus:
„Sa näed välja vastavalt oma residuaalsele ( järelejäävale ) enesekujutusele, oma digitaalse mina
vaimsele projektsioonile. Kuidas aga defineerida reaalsust? Kui pead selleks seda, mida tunned,
nuusutad, maitsed ja näed, siis on reaalsuseks elektrilised signaalid sinu ajus. See maailm
eksisteerib ainult neurointeraktiivse simulatsioonina, mida kutsutakse Maatriksiks. Tere tulemast
tõelisuse kõrbe!“
„Orpheuses“ on kasutatavad kindad vahendiks teise reaalsusesse minemiseks. See sarnaneb
võtmega, millega avatakse muidu kättesaamatu uks teise maailma. Ka Neo käsi imbub nagu
klaasjasse kindasse. „Matrixis“ osutub „võtmeks“ hoopis punast värvi pill, mille Neo koos veega
ära joob. Nimetatud punane pill muudab Neo Matrixi reaalsuse eest nähtamatuks – nõrgendades
Neo signaali. Niimoodi toimubki tegelase muutumine. Mõlemas filmis ( „Orpheuses“ ja „Matrixis“
) on stseene, mille korral tegelane ei tee vahet unenäomaailmal ja reaalsusel või siinse ja
33