Maailmataju 2017

polariseeritud pindade vahekaugusest, mis küündib umbes 2 – 3 nanomeetrini. Seetõttu on väli
sünaptilises pilus palju nõrgem, kuid see on siiski olemas. Laenglevate neuronite vahekaugused on
sünaptiliste piludega võrreldes palju kordi suuremad. Laenglevate neuronite vahel esineb elektriline
tõukejõud, sest neuronite laengud on üldiselt kõik ühte liiki. Sama on ka sünaptilise pilu vahelise
välja korral. See tuleneb otseselt sellest, et neuronite sisekeskkond on väliskeskkonna suhtes
negatiivse pinge all ja elektriimpulsi tekkimise või levimise korral muutub neuroni membraani
polarisatsioon lühikeseks ajaks vastupidiseks. Nii on see kõikide neuronite korral ja sama on ka
sünaptilise piluga, milles kohtuvad omavahel ühe neuroni akson ja teise neuroni dendriit.
Põhimõtteliselt võib ka nii öelda, et see väli, mis esineb laenglevate neuronite vahelises ruumis,
esineb ka neuronite sünaptilistes piludes puhkeseisundi ajal, kuid see väli on lihtsalt palju nõrgem.
Nii nagu on aksoni ja neuroni pind laengute poolt polariseeritud, on ka sünapsis olev presünaptilise
neuroni närvilõpe ja postsünaptilise neuroni dendriidi pind laengute poolt polariseeritud. Ainus vahe
seisneb selles, et närvilõpme membraanis asuvad säilituspõiekesed ja dendriidi membraanis
retseptorid ehk ioonkanalid, mis sisaldavad endas valgumolekule. Need on kui polariseeritud pinna
„augud“, mis asetsevad omavahel vastastikku ja mida läbivad virgatsained.
Neuroni polariseeritud pinna ehk negatiivselt ja positiivselt laetud kihi vaheline kaugus on
enamjaolt nanomeetrites ehk 10 -9 m. Niisamuti ka sünaptiliste pilude vahekaugused neuronite vahel
jäävad nanomeetrite mõõtkavasse. Kuid tekkiva aegruumi lõkspinna paksus ehk selle läbimõõt on
vahemikus 10 -40 kuni 10 -70 meetrit sõltuvalt inimese närvisüsteemi kui kondensaatori laengu ja
laetud polariseerunud pinna pindala suurusest. See tähendab seda, et lõkspinna kui „seina“ läbimõõt
on triljoneid triljoneid triljoneid kordi väiksem neuronite sünaptilise pilu vahekaugusest ja isegi
neuroni polariseerunud pindade vahekaugusest. Kuid lõkspinna pindala on umbes sama suur kui
polariseerunud pindade pindalad inimese närvisüsteemis.
Väljade eraldumine inimese närvisüsteemist
Aegruumi lõkspind saab olla geomeetriliselt kas kinnine või lahtine. Kinnine pind on näiteks
kera pind, mille korral on kera sees olev keha üleni kaetud kera pindalaga. Kinnise aegruumi
lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest see katab inimese kogu keha pindala. Kuid seevastu
lahtine pind ei kata mingi teise keha kogu pindala. Lahtine pind võib olla näiteks ring, ruut või
ristkülik. Lahtise pinna korral ei rända keha ajas, sest see ei kata keha kogu pindala ja sellest
tulenevalt ei satu keha hyperruumi ehk säilib „kontakt“ ümbritseva aegruumiga. Lahtine pind võib
katta mingi keha pindala osaliselt. See tähendab, et kinnise pinna korral on katmine täielik ( ehk 100
% ), kuid lahtise pinna korral on katmine ainult osaline ( mitte enam 100 % ). Inimese elektrilises
närvisüsteemis esineb laengute polarisatsioon ja kehast väljumine toimub närvisüsteemist
eralduvate väljade baasil. See tähendab, et inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht, mille
korral tekib inimese närvisüsteemis aegruumi lõkspind. Kuna inimese kehast väljumise korral ei
kao neuronid ega nende laengud mitte kusagile, siis peaksid tekkima just lahtised lõkspinnad.
Kinniste lõkspindade korral peaksid kehast väljumisel kaduma ehk eralduma hyperruumi ka
neuronid ja nende laengud ise, kuid seda pole tuvastatud.
Aegruumi lõkspind tekib kahe erimärgiliselt laetud pinna vahelisest ruumalast väljapoole, kuid
nende pindade vahetusse lähedusse. Tekib kaks lõkspinda ehk sisemine ja välimine lõkspind.
Sisemise lõkspinna tekkimine ei ole oluline, vaid oluline on välimise lõkspinna tekkimine.
Neuronid ( sealjuures aksonid ja jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Kuid närviraku ehk
neuroni membraani pindala ei ole siiski täielikult ( ehk 100 % ) polariseerunud, sest mõnedes
rakumembraani piirkondades ( näiteks sünapsites ) esinevad retseptorid ehk valgumolekulid ( nn
ioonkanalid ) või säilituspõiekesed. Neid võib vaadelda kui polariseerunud rakumembraani pinna
„aukudena“, mistõttu ei ole neuroni kogu pindala täielikult polariseerunud. Sellest tulenevalt tekib
lahtine aegruumi lõkspind, mis ei kata täielikult neuroni kogu pindala. Lahtise lõkspinna tekkimine
141