Maailmataju 2017

elektromagnetlaine ise üksinda ei oma mingit infot ega mingisugust teadvuse elementi. Need väljad,
mis eralduvad inimese ajust, peavad esiteks olema arvuliselt sama palju kui seda on neuronite
loodud väljad inimese ajus ja teiseks need väljad peavad olema üksteise suhtes ruumiliselt täpselt
samasuguses konfiguratsioonis nii nagu on neuronite poolt tekitatud väljade ruumiline paiknemine
ja omavaheline interaktsioon inimese ajus. Ajust eralduvad väljad kõikjal kus esineb laengute
polarisatsioon ja laengute polarisatsioon eksisteerib kogu inimese närvisüsteemi ulatuses – kõikides
ajuosades ja närvisüsteemi piirkondades. Seega on eralduvate väljade arvukus vähemalt sama palju
( tegelikult isegi suuremgi ) kui inimese närvisüsteemis ja ka kõikide nende väljade ruumilised
konfiguratsioonid üksteise suhtes jäävad täpselt samasugusteks võrreldes 86 miljardi laetud neuroni
väljadega inimese ajus. Sellest järeldub see, et sellises ajust eraldunud väljade süsteemis „peaks“
säilima inimese teadvus ja psüühiline tegevus.
Kunstlik kooma
Inimese kehast väljumine esineb alati siis, kui inimene on langenud sügavasse koomasse või
kliinilisse surma. Sellisel ajal on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Kuna
surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma või
kliinilise surma ajal, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik esile
kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega kunstlikkusse
koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju puhkepotentsiaali
olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast väljumise reaalne
võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna ohutult.
Näiteks Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal
kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud
juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes
teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi
ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud
meditsiini töötajad. Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime
hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli
hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis
tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on
terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii
madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal
kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud veresooni pehmendab madal
temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb. Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle
saab kõrvaldada. Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala
töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga
kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi
elektroodidega. Naise kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes
kõlarites oli kuulda 100 detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma
kehast väljumist ja seejärel nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda
rääkis naine hiljem pärast üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi
Pam kasutada oma silmi ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta
oli õhus hõljunud. „Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin
uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt
kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu
elektrihambahari ja selles oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti
lõigata, kui mingisugune südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada.
Hiljem oli Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga
kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid
hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja
145