Maailmataju 1

Teadvus – see valdkond käsitleb inimese teadvuse olemust, sest Maailmataju ei ole
võimalik käsitleda või mõista ilma teadvuseta. Teadvus on seotud informatsiooniga, mille
loojaks võib olla näiteks närvisüsteem. Ajus eksisteeriv informatsioon on ära liigendatud
erinevate ajupiirkondade vahel. Kui aga kogu see info ajus kokku sõlmitakse, siis tekibki
teadvus ( sest teadvustatud taju on ju enamasti ühtne ). Sellest aga järeldub tõsiasi, et teadvus
on ajus olevast informatsioonist moodustunud virtuaalreaalsus. Teadvus on ju vahetult seotud
inimese „mina“ tundega. See aga eeldab mõista teadvust ainult inimese ja tema keskkonna
vastastikmõjus. Kuid peale selle tuleb arvestada ka teadvussisusid. Teadvus on keskkonna
vaimne projektsioon. Tajutav maailm on tajuva süsteemi osa, mitte sellest eraldi asetsev.
Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi inimeste katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad,
et neil on võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad
kolme kätt või et nad on koletised või kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik
neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad, et katseinimesed ei usu, et need trikid loob
tegelikult nende aju ise. Seda, et aju loodud virtuaalne maailm ongi oma olemuselt teadvus,
on mõtisklenud ka Soome teadlane Antti Revonsuo. Teadvuse tekkimine närvisüsteemis ja
selle olemuse mõistmine on tänapäeva teaduse üks põnevamaid müsteeriume. Antud juhul
keskendume rohkem teadvuse olemusele ehk kuidas aju loob ümbritsevast maailmast
virtuaalse tegelikkuse.
Kui me vaatame ajju sisse, siis me näeme seal laenglevaid neuroneid, kuid mitte
mingisugust pilti. Pildi ümbritsevast maailmast loob ainult meie enda aju ( ehk võib piltlikult
öelda ka nii, et inimene näeb pilti ainult “ajust välja vaadates” ). Kogu teadvuse teaduse kõige
kesksem probleem seisnebki selles, et miks ja kuidas kaasnevad aju neuronaalsete
protsessidega inimese subjektiivsed kogemused? Seda võib mõista ka nii, et kuidas aju loodud
virtuaalne reaalsus tekib? Kuidas aju loob virtuaalse reaalsuse ümbritsevast maailmast, milles
me kõik igapäevaselt elame ehk kuidas tekib ajus teadvus? Need kaks pealtnäha erinevat
küsimust on tegelikult omavahel samaväärsed ehk üks ja sama. Näiteks tekib inimesel
“valutunne” parajasti siis, kui ta kõrvetab oma näpud ära ja selle tagajärel liiguvad teatud
ärritused teatud ajupiirkonda, kus neid töödeldakse. Sellisteks inimese vaimuseisundite
elamussisudeks nimetatakse kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka fenomeniliseks teadvuseks.
Unisoofia – valdkond käsitleb ühte väga erilist teadvuse seisundit, mis võib tekkida
inimesel siis, kui tajutakse maailma „uutmoodi“, kui tavapäraselt. Maailma teistmoodi
tunnetamine põhjustab uue ja senikogematu teadvuse seisundi tekkimist. See tähendab seda,
et taju sisud loovad uue teadvuse seisundi, mitte teadvuse sisu. Kuid just teadvus on väga
suuresti seotud inimese vaimse eksisteerimisega. Nii et uue teadvuse seisundiga kaasneb
inimesel uus olemine Universumis. Käsitletav teadvuse seisund on väga sarnane sellise
seisundiga, mida kogetakse surmalähedastes kogemustes. Need esinevad siis, kui inimene on
mõne haiguse või ränga trauma tõttu sattunud kliinilisse surma. Surmalähedased kogemused
on ühed juhtumid, milles avaldub käsitletav eriline teadvuse seisund.
Selline teadvuslik olek eksisteerib peamiselt viiel erineval „uuel“ tajuaistingul: nendeks on
ruumitaju, ajataju, reaalsustaju, eufooria ja väljataju. Ruumitaju põhituumaks on see, et
inimene tajub suuremat Universumi ruumala ( enda seost selles ), kui seda meeled tegelikult
võimaldaksid. Selline tajufenomen ilmneb eriti just kosmose rändude ajal, mil inimene näeb
näiteks galaktikat oma enese silmadega ( mitte vahendatud vormis ). Ajataju põhimõte on
sama mis ruumitaju korralgi ( tajutakse suuremat ajalist ulatust, ajaline periood ei ole enam
sama, mis meile igapäevaselt tuntav on ), kuid see ilmneb ilmselt ajas liikumise korral.
Reaalsustaju põhiideeks on see, et meid ümbritseb just füüsikaline maailm ( mida uurivad
füüsikud ) ja kõik, mida me kogeme, tuleneb just sellest. Reaalsustaju ilminguks on vaja
tundma õppida teadvuslikke unenäoseisundeid – need on sellised unenäo liigid, mille korral
inimene teab enda eksisteerimisest unenäos. Ülim eufooria või õnnetunne tekib inimesel enda
9