Maailmataju 1

ka avalikustama. Kuid oli inimesi, kes arvasid nägema hoopis kuradeid või paharette. Nende vahe
võib olla tegelikult väga väike.
Pärimused pajatavad eri liiki haldjatest, kuid enamus neist on siiski lühikest kasvu. Need haldjad
on vägagi sarnased nende olenditega, keda tänapäeval nimetatakse tulnukateks. Näiteks on haldjaid
kirjeldatud kui väikese kasvuga ja suure peaga inimesi, kes kannavad rohelisi rõivaid. Kuid need
kirjeldused kattuvad peaaegu täielikult tänapäeva tulnukate omadega. Isegi suuri piluseid silmi on
haldjatelgi nähtud. Näiteks Aafrika džunglites pügmeede elu uurinud üks Ameerika ja Euroopa
etnograafide grupp kuulsid ühes külas olles järgmist legendi. Nendes paikades oli kunagi taevast
alla kukkunud helesinine kera. See kera plahvatas ja tulest ilmus välja „inimene“. Inimene oli
pügmeedest väiksemat kasvu. Tal ei olnud nina, kuid silmad olid suured ja mustad ning riietus
sarnanes rohelise maonaha kostüümiga. Teda võeti kui Jumalat ning talle toodi andamit. Inimene ei
rääkinud millestki, vaid näitas oma pikkade sõrmedega teava poole. Ühel päeval aga lendas kohale
teine ( punane ) kera. Sellesse see tundmatu kadus ja lehvitas pügmeedele oma pikkade sõrmedega.
Ilmselt oli see hüvastijätu komme. Kuid pügmeed arvasid selle peale, et Jumal tuleb veel kunagi
tagasi. Etnograafid oletasid, et lendavad „tulekerad“ olid tegelikult maavälise päritoluga
kosmoselaevad ja „inimene“ oli tulnukas. Selline järeldus on ilmne. Nad arvasid seda toimuvat
umbes 600 aastat tagasi.
Folkloorsed haldjarahva lood jutustavad meile ka mingisugusest salapärasest maailmast, kust
need olendid inimeste sekka tulevad. Sellises maailmas ei ole haigusi ega surma ja ka aeg kulgeb
seal teisiti kui inimeste maailmas. Sellest pajatavad meile väga paljud legendid ja müüdid. Näiteks
võõraste olendite „võlumaal“ minuteid või tunde veetnud inimesed avastavad tagasi tulles seda, et
möödunud on aastaid või isegi sajandeid. Kuid on toimunud ka vastupidiseid juhuseid. Näiteks on
avastatud seda, et aastaid veedetud olendite „võlumaal“ on tegelikult ära oldud ei vähem ega kauem
kui näiteks kolm minutit. Just täpselt selliseid ajahetki on täheldatud ka siis, kui inimene on astunud
mõne UFO pardale.
Olendite maailma on pärimused kirjeldanud aga kahel erineval viisil. Näiteks mõned legendid
pajatavad täiesti reaalsest maailmast, mis on inimeste omast täiesti erinev. Kuid teised legendid
räägivad sellest maailmast kui surnute riiki, mis on juba väga müstiline ja muinasjutuline. Näiteks
on inimesi, kes on „väidetavalt“ näinud surnud inimesi või sugulasi just UFO pardal või lausa
teistel planeetidel.
Näiteks vaatame ühte tuntud lugu „Cormaci seiklused tõotatud maal“. Seal jälitab Cormac ühte
igavese nooruse maalt pärinevat saladuslikku sõjameest. Kuid siis satub ta mingisugusesse udusse,
mille keskel asub kindlus. Heledast, hõbedasest loss paistab olevat müüride vahel. Seda katavad
poolenisti valged linnusuled. Kuid siis ratsutavad lossi juurde haldjad. Neil on kaasas linnusuled,
millega nad siis lossi katma hakkavad. Kuid tugev tuul kannab need linnusuled siiski minema.
Kuningas astub sisse ning näeb nägusat sõjameest ja kaunist heledajuukselist tütarlast. Sõjamees
osutus Tõotatud maa kuningapojaks. Pärast sõbralikke tervitusi tunnistab ta, et on Cormaci oma
riiki meelitanud ja soovib nüüd teda autasustada. Ta kingib Cormacile võlukausi, mis eristab tõde
valest ja hõbedase oksa. Selline tuntud Iiri saaga sarnaneb veel väga paljude teiste rahvaste
juttudega.
Näiteks sarnased lood on üsna tavalised just eri liiki meediumite korral. Nii avastas näiteks briti
uurija Peter Rogerson, kes on uurinud ka Edgar Cayce´i ja Uri Gelleri lapsepõlve läbielamisi.
Näiteks ennustaja Andrew Jackson Davis, keda hüütakse ka Poughkeepsie´ks, kohtas kunagi
salapärast isikut. See salapärane isik andis talle müstilise rännukepi ja selle sees olid pisikesed
karbid „rohtudega eri hädade vastu“. Selline lugu sarnaneb väga šamaani klassikalise tekkelooga.
Raamatus „Shamanism“ kirjutab Mircea Eliade meediumite lugudest, kuidas nad teada said oma
nõiavõimetest. Peaaegu kõik need lood sarnanevad ainult ühele iseloomule – seda, et „ma pesin
parajasti jõe ääres, kui taevast tuli alla suur tulekera, see läks minu sisse ja siis ma teadsin, et ma
pean saama šamaaniks.“ Selliseid lugusid ilmneb kõikjal maailmas. Näiteks mõni inimene arvas
väga pikka aega seda, et nägi taevast „sõnumi toojat“ või ingleid, kuid tegelikult astus ta kontakti
UFO-ga. Näiteks järgnevalt kirjeldab neljateistaastane Joseph Smith oma kõige esimest nägemust,
kui ta parajasti metsas palvetamas käis: „Ma nägin täpselt oma pea kohal valgussammast, mis oli
päikesest eredam ja mis langes järkjärgult allapoole, kuni see langes minu peale... Kui valgus minul
9