Maailmataju 1

seadusi otseselt ei rikuta.
Kehad teleportreeruvad ainult „sirge sihis“ ehk „sirgjooneliselt“. Teleportatsioonis on
„liikumine“ kahe punkti A ja B vahel alati „sirge trajektoor“, mitte nii nagu klassikalises
mehaanikas, kus keha liikumise trajektoor võib olla peale sirge ka kõver.
Teleportatsioon avaldub ainult hyperruumis. See ei avaldu tavaruumis, kus me igapäevaselt
elame.
Teleportreerumised ruumis on tegelikult samuti ajarännud. Need on ajarännud olevikus, mitte
ajas liikumised minevikku või tulevikku.
Seega on universumis olemas kahte liiki kehade liikumisi. Esiteks need kehade liikumised, mida
kirjeldab meile klassikaline mehaanika, ja teiseks on olemas teleportreerumised ajas ja ruumis.
Sellise keha „liikumise“ ilmingud avalduvad ka kvantmehaanikas, mida me hiljem käsitleme
pikemalt ja põhjalikumalt. Kuid mõlemad mehaanika liigid eksisteerivad ühes ja samas
Universumis.
Aegruumi kõverus
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid Universumi
paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil. See tähendab
seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest. Mida kaugemal on
üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad – ehk kehtib tuntud Hubble´i
seadus.
Universumi paisumise avaldumise korral ei ole kehade mõõtmed tegelikult olulised, vaid on
olulised ainult kehade vahelised kaugused. Kuna Universumi paisumine avaldub alles väga väga
suures ruumimõõtkavas, siis saamegi seda mõista kui kahe ruumipunkti vahelise kauguse
suurenemist. Näiteks, kui me saame rääkida galaktikate parvede omavahelistest eemaldumistest, siis
saame kindlasti rääkida ka näiteks planeetide omavahelistest eemaldumistest, mis asuvad erinevates
galaktika parvedes. Mistahes füüsikalist keha võib vaadelda väga suure ruumimõõtkava suhtes
punktina.
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja ruumi
enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe ruumipunkti
vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis eksisteerivad näiteks
mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui Schwarzschildi pinnana.
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi paisumine
avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka vastavad
kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis paisub“. Sellisel
juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle mõistmiseks vaatame
järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav vee voolamine ( vee tihedus
on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga see paat satub jõe peal sellisesse
piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam vee vooluga kaasa liikuma ei hakka.
Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta
läheb Universumi paisumisega kaasa. Kui aga inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus
aega ja ruumi enam ei olegi ( dt = 0 ja ds = 0 ), siis ta ei ole enam Universumi paisumisega
füüsikalises vastastikmõjus. See tähendab seda, et inimene ei lähe enam Universumi paisumisega
enam kaasa.
Universumi ( ehk selle makro-aegruumi ) paisumise mudeliks tuuakse sageli välja just õhupalli
paisumist. Oletame seda, et õhupallile tehakse auk, kuid sellegipoolest õhupall paisub edasi. Kui
49