Maailmataju 1

3.2 Kuidas ja millal tekkis kunst?
Aafrika oli esimene maa, kus hakkasid arenema ja kasvama inimese eellased. Nad elasid seal
umbes kuus miljonit aastat. Selle aja sees ei ole 3,4 miljoni aasta jooksul leitud mitte ühtegi leiutist
või kunstitaiest. Kuid siis järsku peale seda müstilist perioodi on leitud maast kive, mis oli lõigatud
teravaks. See on praeguse aja kõige varasem teadaolev leiutis, mida hominiidid kasutasid 1,6
miljonit aastat.
Umbes viie miljoni aasta jooksul on Maal elanud väga erinevaid inimese ja ahvide vahevorme.
Nendest esimesed olid loomulikult rohkem ahvide sarnased kui inimeste moodi ja nende erinevaid
liike nimetatakse australopiteekideks. Sõna „australopiteek“ tuleb ladina ja kreeka keelest ( mis on
„ladinapärastatud“ ) ja see tähendab lõunapoolseid ahve. Australopiteegid olidki inimese ürgsed
ahvitaolised eellased, kes olid üsna lühikest kasvu ja kes juba kõndisid kahel jalal. Australopiteegid
elasid osaliselt veel koos esimeste inimestega umbes 4,5 – 1,1 miljonit aastat tagasi.
Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi
nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav
inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt
liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad
sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes
oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo
erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus
välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli
sihvakas, palja, sileda ja tumeda nahaga inimeselaadne elusolend, kes võis olla kuni 190 cm
pikkune. Sellised olendid elasid Maal umbes 1,8 – 0,3 miljonit aastat tagasi. Homo erectused olid
ühed esimesed rändurid ja maadevallutajad Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Tänapäeva inimesele
omane keel ja kõne aga nendel puudusid.
„Arukat inimest“ nimetatakse aga Homo sapiensiks, kes siis muistsel ajal hargnes Neanderthali
inimeseks, Aasia varajaseks nüüdisaegseks inimeseks, Homo sapiens sapiensiks ehk tänapäeva
inimeseks ning Heidelbergi inimeseks. Homo sapiensi vanuseks peetakse umbes 500 000 aastat.
Homo sapiens on ainus ürgsete inimahvide liik või vahevorm, kes on tänapäevani säilinud meie
endi näol. Homo sapiensidel suurenes ajumaht veelgi, käitumine muutus paindlikumaks, osati teha
tuld ja valmistada tööriistu, söödi palju liha. Välja arenesid ka nende ühiskonna, kultuuri ja
sotsiaalsed suhted. Kõik need asjaolud võimaldasid neil märksa paremini kohaneda planeet Maa
tujuka kliima muutustega ja raskema elu standartidega.
Levinud arvamuse järgi on tänapäeva inimene põlvnenud just Homo sapiensist, kes siis rändasid
välja Aafrikast umbes 100 000 aastat tagasi. Homo sapiensil arenes välja keel ja kõne ning omas
teistest inimeste eellastest suuremat teadvust. Intellektid, kes kasutavad sümboleid, võtavad
maailmas üha enam võimust. Umbes 30 000 aastat tagasi jäi Homo sapiens Maal ainsaks
inimolendiks. See õnnestus neil seetõttu, et nad võtsid tarvidusele tehnoloogia ja lõid kultuuri. Nad
harisid põlde ja neil ilmnesid välja väga keerulised sotsiaalsed suhted. Kohanemisvõime oli Homo
sapiensidel väga hästi välja arenenud.
Inimese loovus arenes välja väga pika aja jooksul. Alguses õpiti tuld tegema ja kasutama.
Seejärel meisterdati igasuguseid ehteid, mida praegusel ajal kogu maailmas maast välja kaevatakse.
Kuid just sümbolite kasutusele võtmist loetakse inimtunnetuse aluseks. Inimasustuse tiheduse
suurenemine võimaldaski sümbolite üha suurenevat levimist.
Kuulsast Lõuna-Aafrika Sibudu koopast on arheoloogid leidnud 70 000 aasta vanuseid
antiloopide püüniseid, oda- ja nooleotsi ( mis olid kaunistatud ) ja „liime“, mis saadi ookriosakeste
kuumutamisega taimevaikudega. Liime kasutati kiviterade kinnitamiseks puuvarte külge.
Seetõttu järeldavadki arheoloogid, et inimese loovus ulatub isegi sadade tuhandete aastate taha.
17