Maailmataju 1

neid pigem kui kuritegusid soodustavaid maailmavaateid. On üsna tõenäoline, et sama saatus (
vähemalt osaliselt ) on ka teaduslikul maailmapildil.
Üks peamisi põhjusi, miks teadlased eitavad paranormaalsete nähtuste olemasolu, on see, et neid
ei saa laboratooriumite tingimustes esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid
selline asjaolu tegelikult ei välista paranähtuste olemasolu. Oma olemuselt ei ole need nagu
loodusnähtused. Nende „taga“ peitub mõistus – eelkõige maaväline mõistus. Nad soovivad jätta
endast küll tõendeid enda olemasolu kohta, kuid seda siiski ainult nö. „usulisel tasemel“. Ei taheta
jätta teaduslikke tõendeid. Nende nähtuste loomuseks peabki jääma usk, mitte teaduslik fakt. Selles
ongi kogu asja mõte. Paranähtused ei ole nagu loodusnähtused ja seega nende teaduslik uurimine
eeldab teistsugust lähenemist kui loodusnähtuste korral. Teaduse primitiivseks meetodiks jääbki
enamasti see, mida erinevad autorid on piltlikult öelnud: „usun seda, mida ma oma silmaga näen“.
Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise päritoluga, siis maaväline mõistus ise soovibki jääda
inimteaduse piiridest väljapoole, jääda ainult usulisele tasemele, mitte sattuda teaduslikuks
kättesaadavaks. Loodusnähtused seda aga teha ei suuda, sest neil ei esine mõistust.
Seda, et missugusel põhjusel need sellised paranormaalsed nähtused inimkultuuri ruumis üldse
eksisteerivad, seisneb selles, et rohkem süvendada inimeste usku üleloomuliku maailma
olemasolusse. Näiteks kui majad ei kummitaks ja surnute vaime ei nähtaks, siis inimesed ei usuks
surmajärgse elu olemasolusse ning meie religioonil oleks seega üks osa puudu. Need nähtused ongi
selleks, et inimeste uskumusi veenda ja juhtida. See on üks osa maavälise tsivilisatsiooni tegevusest
planeedil Maa. Kui inimesed ei näeks enda surmapiiril mitte midagi, mida tänapäeval teab ja tunneb
juba peaaegu iga meedik, siis ei usuta elu jätkumisse pärast inimese surma. Mõned autorid on
öelnud nii: „Vahel tuleb inimestele näidata ingleid, et nendesse uskuda“. Ja seega soovivad tulnukad
inimkonda usku pöörata.
Uskumuse tase on inimestel väga erinev. Näiteks on inimesi, kes usuvad paranormaalsete
nähtuste olemasolusse, kuid on palju neidki, kes ei usu. On inimesi, kes küll ei usu paranähtuste
olemaolusse, kuid on avatud sellistest teemadest rääkima ja analüüsima. Neid on vahel võimalik
selles osas ka lihtsasti ümber veenda. On ka selliseid inimesi, kes pimesi usuvad või kes kohe üldse
ei usu. Need inimesed ei usu tavaliselt ka siis, kui nad peaksid oma silmaga nägema näiteks
lendavat UFO-t – isegi sellisel juhul kahtleksid nad enda „terves mõistuses“. Seega on olemas
sellised äärmuslikud vormid nagu „pimeusk“ ja „pimeskeptism“. On olemas inimesi, kes hakkavad
üsna kergelt uskuma igasuguseid asju ja on neid, kes aga palju raskemalt. Kõik see tähendab seda,
et uskumise tase on inimestel väga individuaalselt varieeruv. Ilmselt sõltub see kõik inimeste
haridusetasemest, reaalsusetajust ja kultuuri ruumist, kus inimene parajasti eksisteerib.
Oletame, et kui inimesed teaksid kui teaduslikku fakti näiteks surma järgsesse ellu, siis suure
tõenäosusega hakkaksid inimesed üle kogu maailma massiliselt suitsiide sooritama. Nad saaksid
aru, et teispoolne elu on võrreldamatult parem kui maapealne elu. Riikide valitsused ei suudaks
sellisel juhul siis enam inimesi ohjeldada. See on ka üks põhjusi, et miks surmajärgse elu
võimalikkuse teadmine jääks eeskätt usulisele tasemele, mitte ei oleks avalik teaduslik fakt. Vastasel
juhul võib tekkida inimühiskonnas väga kergesti kaos. Inimesed läheksid mõne suurema eluraskuse
tõttu kergemeelselt vabasurma arvates, et nii saab lihtsamalt. Ja seetõttu oleks valitsustel suur hirm
näiteks maksude mitte saamiste ees, mis põhjustaks inimühiskonna majanduselus väga suure kahju.
Paranormaalsete nähtuste taga peitub maaväline üliarenenud tsivilisatsioon, mis on praegusest
inimkonnast palju kordi arenenum nii oma tehnilise progressi kui ka vaimsete väärtuste poolest.
Sellised võimalused, mida avaldavad üliarenenud tsivilisatsiooni teaduse tehnilised võimekused,
tunduvad inimestele kui maagiatena. Teadustase, mida ei tunta, on selle tehnoloogilised saavutused
inimkonnale otse kui ulmefilmist võetud – need näivad lihtsalt võimatutena. Kuna paranormaalsed
nähtused on maavälise tsivilisatsiooni päritoluga, siis seega tunduvad need nähtused inimteadusele
üleloomulikena. Praegune inimteadus ei suuda seletada näiteks elu jätkumist pärast inimese füüsilist
surma. See aga ei tähenda selle nähtuse mitteeksisteerimist. Kui mingisugust nähtust ei suudeta
objektiivselt tuvastada või laboratooriumites korduvalt esile kutsuda, siis teaduse seisukohast ei ole
seda ka ilmselt olemas või pole selle olemasolu reaalselt lihtsalt võimalik. Selline vaade
põhimõtteliselt näitabki seda, et kui midagi ei teata kuidas miski toimib ( näiteks inimese füüsiline
ajas rändamine ), siis ei peeta seda enamasti ka võimalikuks. Selline käsitlus ei ole tegelikult lõpuni
46