Maailmataju 1

Maailmatajus esitatakse rohkem füüsikaliste nähtuste ja protsesside olemust, kui nende
matemaatilist kirjeldust ja seetõttu näib esitatav füüsika pigem filosoofia kui tõsiteadusliku
füüsikana. Kuid see on siiski ekslik, sest Maailmatajus esitatavad ja tuletatavad füüsikateooriad
baseeruvad kindlatel olemasolevatel ja üldiselt aktsepteeritud matemaatilistel
võrranditel. Näiteks inertse ja raske massi võrdsus ( ehk samasus ) on küll kogu
üldrelatiivsusteooria füüsikaliseks aluseks, kuid see ei tule välja matemaatikast ehk mitte
ühestki matemaatilisest võrrandist. Selline seos on Albert Einsteini poolt avastatud puhtalt
füüsikalistest kaalutlustest. Analoogiliselt on tegelikult täpselt sama ka ajas rändamise
füüsikaga. Ka see ei tule välja matemaatikast ( näiteks relatiivsusteooria võrranditest ), vaid
see tuleneb samuti ainult füüsikalistest kaalutlustest. Füüsikas on kasutatud ka uusi tõlgendusviise.
Näiteks tõlgendas Max Born elektronilaineid omal ajal leiutõenäosuse lainetena.
Osakeste leiulained on lained, mis määravad osakeste laiutõenäosust ajas ja ruumis.
Lainefunktsioon ψ(x,y,z,t) määrab ära osakese leiutõenäosuse ajas ja ruumis. Osakese
leiutõenäosus ψ 2 mingis ruumipunktis ja ajahetkel on alati positiivne. See ei saa olla kunagi
negatiivne.
Matemaatikud ise on füüsika kohta väitnud järgmist: „...kui füüsikateoreetilistest
kaalutlustest lähtudes on tuletatud matemaatiliselt korrektne tulemus, milleni matemaatika
enda seniste meetoditega pole suudetud jõuda, siis peab see füüsikateooria ilmtingimata
kirjeldamagi midagi tegelikku.“ Viide:
http://www.loodusajakiri.ee/horisont/index.php?id=343.
Järgnevalt vaatame lähemalt seda, mida need Maailmataju osad endast kujutavad.
Universumi füüsika
Universumi füüsika valdkond käsitleb Universumi füüsikalist olemust. Tegemist on
füüsikateooriaga, mis arenes välja ajas rändamise füüsikateooriast. Antud teooria annab
mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt. Näiteks psühholoogiateaduses on alles
viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see
inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega.
Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus?
Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab
kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja
tunneb tänapäeval klassikaline mehaanika, siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis „asi“ siis
see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna
põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu, mis
tuleb välja ajas rändamise teooriast. Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku
poole ) ja kõik nähtused toimuvad ajas ja ruumis, siis seega ajas rändamise füüsika on kõige
eksisteerimise aluseks. Universumi ajatus on lähtepunktiks paljudele teistele uutele
füüsikaseadustele, mis viivad lõppkokkuvõttes arusaamisele, et Universumit ei olegi tegelikult
olemas. See ongi Universumi tõeline füüsikaline olemus.
6