Maailmataju 1

kus h on Plancki konstant ja c valguse kiirus vaakumis. Arvatakse, et antud tihedus p on ka suurim
võimalik aine tihedus. Kuid musta augu tihedus avaldub järgmiselt:
=
kus c on valguse kiirus vaakumis, G on gravitatsioonikonstant ja m on mass. Viimane seos näitab, et
kui musta augu tihedus suureneb, siis musta augu mass väheneb. Kui aga võetakse väikseima
võimaliku augu tihedus võrdseks suurima võimaliku tihedusega, siis ilmneb vähim võimalik pikkus
ja see on 10 -23 cm. Kuid see teeb musta augu väikseimaks võimalikuks massiks 10 15 grammi.
( Keskinen ja Oja 1983, 115 ).
Universumi ruumala suureneb ajas ehk Universum paisub. Galaktikad „ise“ ei liigu, vaid ruum
paisub ja selle tulemusena galaktikad eemalduvad üksteisest. „Ise“ galaktikad aga ei liigu. Ainult
„ruum liigub“. See on nii pigem galaktika parvede ja superparvede korral, mitte galaktikate tasandil.
Universumi paisumine kiireneb. Mida kaugemal asub meist galaktika ( parv või superparv ), seda
kiiremini see meist ( vaatlejast ) eemaldub. Universumi paisumine ei ole nagu õhupalli paisumine.
Universumil „endal“ ei ole ( ilmselt ) tsentrit. Nüüdisaegne kosmoloogia võib kindlalt öelda seda, et
Universum on kinnine, suletud ja ruumiliselt lõplik ainult siis kui Universumi mass on nii suur, et
valguse kiirust ületab paokiirus. Selle Universumi raadiuse määrab ära gravitatsioonijõud
mingisuguses kindlas punktis, kust alates edasi ei ole võimeline miski liikuma, sest selle
gravitatsioonijõud on nii suur, et isegi valguse kiirus ei pääse sealt enam välja. Ka lõplikul
Universumil ei ole olemas piiri. Kuid Universumi tegelikku eluiga ja ruumala on võimalik kindlaks
teha just astronoomiliste vaatlustega. Kindlaks on tehtud seda, et kui Universumi keskmine tihedus
on väiksem kui 10 -29 g/cm 3 , siis on Universumi ruumala lõpmatu. Kui aga keskmine tihedus on
ikkagi suurem, siis ruumala on lõplik. Nüüdisaegsete vahenditega on võimalik vaadelda umbes 100
miljardit galaktikat. Sellest tulenevalt võetakse praegusest vaadeldavast Universumist raadiuseks
umbes 15 miljardit valgusaastat. Kuid sellisel juhul saab Universumi keskmine tihedus olema 10 -30
g/cm 3 . Universumi keskmine tihedus saadakse siis, kui jaotatakse ära kogu ruumis ühtlaselt kõigi
galaktikate aine ja kiirgused, mis Universumis liiguvad. Selline keskmine tihedus on kümme korda
väiksem kriitilisest tihedusest. Saadud tiheduse välja arvutamisel on arvestatud ainult nähtavaid
tähti. Seepärast ollakse veendumusel, et Universumi tihedus on tegelikult palju suurem.
Universumis võib leida näiteks musti auke, elementaarosakesi, väikeste helendustega tähti ja saadud
tihedusest umbes 10 korda rohkem nähtamatut ainet. Seetõttu peab olema Universumi kõverus väga
suur. Kui Universumi ruumala on lõpliku väärtusega, siis elame nagu suures mustas augus. Selle
keskmine tihedus on kõrgvaakumist palju väiksem. Universumi paisumine viitab asjaolule, et
kauges minevikus pidi Universum olema ülitihedas olekus ja väga väikeste mõõtmetega.
Universumi ruumala suureneb ajas ja seetõttu ei saa Universum kunagi olla lõpmatult suur. See
tähendab, et Universumi ruumalal peab olema „äär“ ( piirkond, kus aeg ja ruum hakkavad kaduma
). Selles seisnebki nüüd järgmine teine tume energia hüpotees. Selle füüsikaline mudel on aga
järgmine:
1. Mida lähemale tsentraalsümmeetrilise gravitatsioonivälja tsentrile, seda enam
hakkab aeg aeglenema ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. See oli
eespool Universumi paisumise mudeliks.
2. Universumi paisumise mudeli vastupidine juht: mida kaugemale
tsentraasümmeetrilise gravitatsioonivälja tsentrist, seda enam aeg aegleneb ja
kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. See juht on Universumi ( aegruumi )
ääre mudeliks.
41