Maailmataju 1

Inimesed võivad vahel olla emotsionaalselt tasakaalutud. See tähendab seda, et vahel osutuvad
inimese tundepuhangud teistele isegi surmavateks. Inimestel on üsna sageli raske oma tundeid vaos
hoida. Põhimõtteliselt ei ole võimalik käituda nii, et ei esineks emotsioone. Inimeste tundepuhangud
on sageli üsna ägedad ja kontrollimatud. Emotsioone on inimesel vahel nii raske juhtida, et mõne
ägeda tundepuhangu hoos on inimene võimeline kellegi teise inimese elu võtma. See ei esine ainult
afekti seisundi ajel nagu paljud psühholoogid seda arvavad. Need võivad tekkida näiteks inimese
armukadedushoo või lihtsalt vihasööstu ajal. Psühholoogia arusaamade järgi tuleneb see sellest, et
enamasti mõtlevad ja seega käituvad inimesed just emotsionaalselt, mitte nii väga ratsionaalselt.
Kuid selline psüühiline aspekt inimesel on aga omane pigem loomadele. Loomad ju enamasti ei
käitu ratsionaalselt, vaid nende ajenditeks on instinktid. Inimese loomalikud kalduvused ehk
animaalsus on mõtlemis- või käitumismallid, mis on omased loomadele, kuid mis esinevad ka
inimestel. See tuleneb sellest, et inimene on pooleldi loomariigi päritoluga, mis omakorda võib aga
viidata sellele, et inimese põhiloomus on seotud just tema animaalsusega. Inimene on väga
emotsionaalne elusolend.
Agressiivsus on inimese üks loomaliku avaldumisvorme. Agressiivsus on välja kujunenud
evolutsiooni käigus, mis tagab liigi kaitsmise ja ellujäämise. See väljendub territooriumi katsmises,
saagi hankimisel, tugevamate isendite geenide edasiandmises jne. Rituaalides, mille korral
pannakse loomariigis paika loomakarja võimuhierarhia, esineb agressiivse käitumise tahke. Seetõttu
agressiivsus arvatakse olevat ka võimutungi kaasnähtuseks. Agressiivne käitumine võib tekkida
frustratsiooni pinnalt.
Šimpansid on ainsad olendid peale inimeste, kes korraldavad oma enda liigikaaslaste vastu
organiseeritult mõrvasid, et vabaneda rivaalidest ja paremini kasutada oma enda territooriumi
ressursse. See on pigem šimpanside õpitud käitumine ja evolutsiooni käigus välja töötatud taktika,
mille esmakordselt avastav 1970. aastatel Jane Goodall. Kuid šimpanside lähisugulased bonobod
selliseid asju ei korralda.
Sõdimine on inimeste loomuses ja seetõttu ei kao sõjad mitte kunagi. Hulluks ajava alalise
õnnetunde ja rahulolu tõttu on rahu inimestele vaimselt vastuvõetamatu. Sõda ja rahu
tasakaalustavad üksteist.
Noored panevad kuritegusid toime enamasti just gruppides. Väga harva tehakse kuritegusid
üksinda. Grupis olles saadakse üksteisest julgust, sest koos on julgem tunne. Tehakse asju, mida
üksinda olles ei tehta mitte kunagi. Nii et kuritegusid tehakse enamasti kambavaimus.
Noortepuntides on välja kujunenud hierarhia ja käsuliin. Grupis esineb alluvussuhe – kõik kuulavad
ühte. Selliseid kuritegelikke grupeeringuid iseloomustab ka nö. „vanglaromantika“ – „et olla kõva
mees, on vaja vanglast läbi käia“. Vangla on nende jaoks nagu mingi au asi. Kuritegeliku elu
idealiseerimine on kõikidel nendel liikmetel ühine nimetaja. Nad peavad sellist elustiili põnevaks ja
huvitavaks ning võtavad õppust kuritegelikku elu kajastavatest filmidest ja telesarjadest.
Kinokunst on tänapäeva maailmas üks levinuimaid inimkultuuri nähtusi. Enamasti on
kõige suurema vaatajaskonnaga filmid just vägivaldse alatooniga lood. Miks inimestele
meeldib vaadata just selliseid filme, mis sisaldavad enamasti konflikte ja pingeid? See
näitab ainult seda, et inimestele meeldib vägivald, kuna see pakub neile tunnetuslikku
naudingut ja põnevust. Inimesed kalduvad enamasti tahtma ehedaid elamusi.
Põnevusfilmid ja märulid on just need, mis inimestele rahuldust pakuvad, kuid seda
otseselt ei teadvustata. Inimese psühhosotsiaalse olemuse juures on paljudel juhtudel
näha, et mis tegelikus elus on keelatud, see luuakse kultuuri erinevatesse vormidesse
nagu näiteks filmidesse, raamatutesse, teatrisse jne. Pingelised ja põneva sisuga lood
pakuvad inimestele meeldivaid ja põnevaid elamusi, mis ei pea ilmtingimata olema nii
ainult filmides ( näiteks võib see olla väikelaste sõjamängudes, milles esinevad relvi
imiteerivad lelud ). See näitab abstraktselt seda, et kuidas filmide sisud võivad avalduda
reaalsetes situatsioonides hoolimata sellest kui malbed ja ohutud need ka välja ei
paistaks. Sisuline küsimus seisneb selles, et miks lapsed valivad endale just sellise sisuga
mänge, mida võib põhimõtteliselt tõlgendada „vägivallatu vägivallana“, sest otseselt ju
52