Maailmataju 1
Tegemist on viienda eelväljaandega.
Tegemist on viienda eelväljaandega.
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
ainult mingisugused kindlad teadvustatud nägemise aspektid. Näiteks kui inimene ei suuda enam (<br />
teadvustatult ) näha kehade värvusi, siis on kahjustada saanud ainult mingisugune kindel piirkond<br />
ajus. Kui aga kahjustada saab mingi kindel ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis kahjustus<br />
piirdub ka ainult ühe nägemisvälja poolega. Näiteks võib inimene näha ühelpool kõike ainult<br />
halltoonides, kuid teiselpool näeb ta kõike ainult värvilistes toonides. Kui aga inimesel on<br />
kahjustada saanud teine aju piirkond, siis inimene ei teadvusta enam kehade liikumisi. Näiteks tassi<br />
sisse tee valamise korral ei näe inimene liikumist. See tähendab seda, et ühel hetkel on tass tühi ja<br />
siis mõnel järgmisel hetkel on tass juba täis. Sellisel puhul ei teadvustata objektide liikumisi, vaid<br />
selle asemel lihtsalt kehasid ennast. Sellisele juhule on olemas ka vastupidine olukord. Inimene<br />
teadvustab ainult kehade liikumist, kuid neid ennast aga mitte. See on sellepärast nii, et kahjustada<br />
on saanud teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade funktsioneerimine. On olemas ka selliseid<br />
olukordi, mil inimene ei teadvusta enam teiste inimeste nägusid või ei suuda neid omavahel<br />
eristada. Seda hälvet nimetatakse prosopagnoosia sündroomiks. Kõik see tähendab meile seda, et<br />
kui on kahjustatud aju mingisugune kindel piirkond, siis esineb hälbeid ka kindlates taju või<br />
teadvuse omadustes. Aju ühe kindla piirkonna aktiivsus on seoses ka teadvuse ühe kindla<br />
avaldumisega. Näiteks kui inimesel ilmneb tahe liigutada ühte oma kindlat keha osa, siis on<br />
kiirusagaras aktiveerunud üks kindel piirkond. Peaaegu kõik aspektid, mis kaasnevad teadvussisudega,<br />
on seotud mõne kindla aju piirkonnaga. Näiteks kui inimene tahab liigutada oma jalga,<br />
siis aktiveerub üks kindel aju piirkond. Kuid sellisest aju piirkonnast veidi eemal oleva ala<br />
aktiveerumine põhjustab inimesel tahte tekkimine oma kätt liigutada. Kui ajus aktiveerub mingi<br />
kindel piirkond, siis selle järgi saame me teada, et mis on teadvuses. See on aju üldine omadus,<br />
mitte ainult mõnes ühes aju piirkonnas. Niiviisi ongi selline aspekt ülispetsiifiline. Teadvuslik<br />
kogemus ja selle muutumine võib ilmneda näiteks värvides, nägudes, helides, liikumises jne.<br />
Selline avaldumine sõltub aju väga kindlast piirkonnast. ( Aru 2009, skeptik.ee )<br />
Assotsiatiivsed areaalid ei käsitle üksikult mitte ühtegi meelt. Nad koguvad informatsiooni<br />
mitmetest tunderetseptoritest ja töötlevad neid nii, et inimesel tekib täielik arusaam ümbritsevast<br />
maailmast ja selle detailidest. Assotsiatiivseid areaale vajatakse ilmselt ka teatud keeruliste<br />
kujutluste tekkeks. Võtame näiteks „hobuse“ mõiste. Hobuse tervikliku kujutluse moodustab väga<br />
paljud üksikkujutlused. Nendest võib igaüks olla ajukahjustuse korral häirunud. Hobuse terviklik<br />
kujutlus kaob siis, kui esineb väga raske ajukahjustus. Kirjutatud sõna „hobune“ mõistmiseks<br />
vajatakse esmase nägemiskorteksi läheduses teatava vasaku ajukoore areaali. Nii on ka teiste<br />
sõnade mõistmise korral. Selle „lugemiskeskuseta“ võime siiski näha ja mõista teisi asju, kuid mitte<br />
kirjutatuid sõnu. Lausutud sõna „hobune“ teadvustamiseks vajame ajukoore rakke vasakul pool, mis<br />
asuvad esmase kuulmisala läheduses. Hobuse näojoonte ära tundmiseks vajame aju piirkonda, mis<br />
asub parema oimusagara sisepinnal. Hobuse kaloppimise helina tunneme ära paremas oimusagaras<br />
paiknevate neuronite abil. „Hobune“ mõistesse kuulub peale selle veel palju muid kujundeid ja<br />
mälupilte. Kuid kõigest sellest põhineb suurem osa just isiklikul kogemusel. Põhimõtteliselt on<br />
ajukoes piisav hulk võimalikke neuroniahelaid, et igal asjal, mida me võime mäletada või kujutleda,<br />
oleks kasutada oma neuroniahel. Näiteks Parkinsoni tõve korral on selleks staadiumiks, kui<br />
sümptomid hakkavad avalduma, säilinud võib olla ainult kolmandik või neljandik dopaminergilistest<br />
neuronitest.<br />
Hipokampuse ajupiirkonnas moodustatakse mälupilte. Mida rohkem seal piirkonnas neuroneid<br />
juurde tekib ( näiteks seksimise tagajärjel ), seda enam intelligentsemad on inimesed. Uute<br />
mälestuste loomisega kaovad ajus neuronite omavahelised vanad seosed ja tekivad omakorda uued.<br />
Kuid hipokampuse ajupiirkonna neuronid loovad ka võrgustikke, mille abil suudab inimene teha<br />
kindlaks oma asukoha ruumis. Peale ajupiirkondade on ka üksikutel neuronitel omad kindlad<br />
funktsioonid ja ülesanded. Hipokampuse kahjustumise korral ei kao ruumiline taju täielikult ära,<br />
sest see võib tekkida ka mitmest meelest kokku. Näiteks pimedad inimesed tajuvad oma asukohta<br />
ruumis tänu helide peegelduste järgi, mida nad oma kurguhäälikutega tekitavad. Sama kasutab ka<br />
nahkhiir. See näitab selgelt seda, et kui plastiline ehk mitmekülgne võib olla aju.<br />
George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad Koubeiss avastas 2014 aastal, et<br />
Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond käitub kui „teadvuse lüliti“. See<br />
17
Change language