Maailmataju 1

tulevad osakeste määramatuse seosed lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste
teleportatsiooni omadustest. Elektroni „liikumine“ ümber aatomi tuuma on seotud tema pideva
teleportreerumise omadustega aegruumis, mida võib piltlikult samuti pidada aegruumi meetriliseks
deformatsiooniks.
Absoluutselt kõik kehad Universumis eksisteerivad ajas ja ruumis ning kõik nähtused (
sündmused ) Universumis toimuvad samuti ajas ja ruumis. See on füüsikateaduslik fakt, mis
põhineb suurel mahul eksperimentaalsetel andmetel ja muidu inimkogemusel. Füüsika järgi on kogu
Universumi mateeria põhiliseks eksisteerimise vormiks just aegruum. Mateeria enda põhilised
vormid on aine ja väli. Kuna kehast väljunud inimene ( ehk valgusolend ) eksisteerib „väljaspool“
aegruumi, siis võib kehast väljumist mõista kui Universumist „väljapoole“ siirdumisena ( s.t.
Universumi füüsikast „lahti pääsemisena“ ). See tähendab seda, et füüsiliselt on valgusolend
„väljaspool“ Universumit, nagu kõigest lahti kistud ( isegi looduses toimuvast füüsikast ehkki
valgusolend ise eksisteerib elektromagnetlainetena ). Ka „vaimselt“ on valgusolend väljaspool
Universumi füüsikat, sest keha välises olekus omandatakse telepaatilisel teel selline teadvusseisund,
mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias.
Kuid tekib küsimus, et kui valgusolend eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis, siis
miks see valgusolend on „liikuva“ tavaruumi suhtes paigal ehk läheb näiteks planeedi Maa
liikumisega kaasa? Näiteks kehast väljudes hõljub inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui
miski eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ( ehk hyperruumis ), siis ei ole see enam „kontaktis“
tavaruumiga ehk teisiti öeldes, kui sõitvast rongist väljub keha, siis see keha ei liigu ju enam
rongiga kaasa. Seletus seisneb selles, et valgusolend küll eksisteerib tõesti „väljaspool aegruumi“ (
ehk hyperruumis ), kuid samas „liigub“ ta tavaruumiga kaasa ( ehk allub Universumi paisumise
üldisele liikumisele ). See tuleneb sellest, et valgusolendi kiiratavate valguslainete kiirusvektorid on
suunatud hyperruumist tavaruumi. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise
tavaruumi punkti suhtes paigal ( liikudes Maaga kaasa ehk tegelikult Universumi paisumise üldise
liikumisega ). Sellega sarnane seaduspärasus esineb ka inimese reaalse ajas rändamise korral.
Näiteks kui inimene rändab ajas minevikku Pariisis, siis ta ka satub möödunud ajahetkesse ja ka
Pariisi, mitte Londonisse või Moskvasse. See tähendab seda, et ajaränduri liikumise trajektoor ajas (
ehk hyperruumis ) on sirge ehk lineaarne. Keerulisi liikumistrajektoore ( nagu näiteks planeedi Maa
liikumine maailmaruumis tähtede suhtes ) ajaränduri korral ei ole. Seda näitavad reaalsed
ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui rännatakse ajas minevikku, siis jõutakse
küll õigesse aega, kuid mitte õigesse kohta. Ka sellisel korral liigub ajarändur hyperruumis ehk ajas
lineaarselt, kuid kehade asukohtade muutused Universumis ( s.t. kehade liikumised ) põhjustavad
sellise asukoha muutust, kuhu ajarännak sooritada tahetakse. Näiteks kui inimene sooritab
ajarännaku minevikku planeedil Maa, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab ennast hoopis
avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud. Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei
eksisteeri.
Valgusolend kui füüsikaline keha ei teleportreeru tavaruumis, kuid ometigi eksisteerib ta
hyperruumis ehk „aegruumist väljapool“, kus ei ole aega ega ruumi. See tuleneb otseselt sellest, et
valgusolend ( valgus ) ei oma seisumassi. Absoluutselt kõik kehad, mis omavad seisumassi ja
satuvad hyperruumi, teleportreeruvad tavaruumis.
Lõpmatu ulatusega tühjas ruumis ( vaakumis ) liikuv elektromagnetlaine ( valguslaine ) on
põhimõtteliselt tekkimatu ja kadumatu ( „surematu“ ). Sellel lainel ei ole allikat ega ka laengut.
Kuna valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi ( ehk peab pidevalt
liikuma kiirusega c ). Lõpmatu ulatusega tühi ruum ( vaakum ) võib olla reaalselt näiteks lõpmatu
kõverusega aegruum. Näiteks musta augu aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ja seega on musta
augu tsenter ( ehk Schwarzschildi pind ) meist ( ehk välisvaatleja suhtes ) „lõpmata kaugel“.
Lõpmatus kauguses lõikuvad omavahel ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse
jõudmine musta augu tsentrisse võtab lõpmatult kaua aega. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille
korral tahab valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk liikuda ajatust dimensioonist ajalisse
dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse liikumisega.
Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate elektromagnetlainete
omavaheline konfiguratsioon ( ehk teadvus ) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab
110