Maailmataju 1

=
(
Sellisel liikuval kosmoselaeval X käiksid kellad 316228,53 korda aeglasemalt kui paigalseisval
kosmoselaeval Y. Kui kosmoselaeval X on möödunud 1 päev, siis kosmoselaeval Y on möödunud
juba 866,379 aastat. Kui aga kosmoselaeval X on möödunud ainult 0,0380895 päeva, siis
kosmoselaeval Y on möödunud 33 aastat. Kosmoselaev X läbib 3,1199041 * 10 17 m vahemaa
ruumis ainult 0,0381 päevaga ehk ligikaudu 1 tunniga ( see on kosmoselaeva X omaaeg ), kuid
kosmoselaeval Y on möödunud 33 aastat ( see on kosmoselaeva Y omaaeg ). Teekonna aeg ühest
ruumipunktist teise jõudmiseks on kosmoselaevale X veelgi lühenenud. Valemis
näitab ε seda, et mitu korda käivad liikuvad kellad aeglasemalt paigalseisvatest kelladest. Viimasest
seosest ongi näha seda, et mida väiksem on d väärtus, seda palju suurem peab olema ε väärtus.
Näiteks kui d on „lõpmata väike“ ( d → 0, d ≠ 0 ), siis ε peab olema „lõpmata suur“. Sellisel juhul
on kosmoselaeva X suhtes kosmoselaeva Y aeg lõpmata kiirenenud. Kosmoselaeva Y suhtes on
kosmoselaeva X aeg lõpmata aeglenenud. See tähendab ka seda, et 3,1199041 * 10 17 m vahemaad
ruumis ( kahe ruumipunkti vahelise kauguse ) läbib kosmoselaev X lõpmata väikese ajaga (
omaajaga ). Kui aga keha liigub ühest ruumipunktist teise lõpmata väikese ajaperioodi jooksul, siis
tegemist ongi juba teleportatsiooni ilmnemisega. See kõik tõestab seda, et hyperruumis „liikudes“
kehad teleportreeruvad, sest „seal“ ei eksisteeri enam aega ega ruumi.
Kosmoselaevade X ja Y aegade erinevusi tingib tegelikult kaks asjaolu, mida arvestama peab:
esiteks aja aeglenemine ( ja kiirenemine ) ning teiseks kosmoselaevade „omaaegade kestvus“. Kui
üks neist kahest asjaolust on võrdne nulliga ( s.t. toimub aja lõpmatu aeglenemine/kiirenemine või
puudub omaaeg ), siis kosmoselaevade X ja Y aegade erinevusi ei teki.
Kõik eelnev oli inertse massi korral, sest ruumis liikuv kosmoselaev on kui inertne mass.
Järelikult peab kõik see kehtima ka raske massi korral, sest kosmoselaev on ka kui raske mass. See
tähendab sisuliselt seda, et teleportatsioon ilmneb siis kui keha liikumiskiirus on võrdne valguse
kiirusega vaakumis või „ületab“ seda kiirust, mis on loomulikult teadagi võimatu. Kuid keha
teleportatsioon ilmneb ka siis, kui keha satub näiteks musta augu Schwarzschildi „pinna sisse“ ehk
hyperruumi, sest „seal“ ei eksisteeri enam aega ega ruumi.
Aja lõpmata aeglenemist võib mõista kui aja peatumist ehk aja eksisteerimise lakkamist. Selline
asjaolu ilmneb ainult mustade aukude ja ka teiste taevakehade tsentrites ning valguse kiirusega
liikumisel ( või selle „ületamisel“ ). Järelikult aja kadumise korral kehad teleportreeruvad ajas või
ruumis. See on füüsikaliselt võimalik ainult hyperruumis, sest „seal“ ei eksisteeri aega ( ega ka
ruumi ).
Kehade teleportatsiooni on teadaolevalt kahte liiki:
1. objekti „liikumine“ ühest ruumipunktist teise ühel ja samal ajahetkel. Seda nimetatakse
ruumiteleportatsiooniks.
2. objekti silmapilkne „liikumine“ ühest ajahetkest teise. Seda nimetatakse ajateleportatsiooniks.
Ajas rändamine on seega tegelikult üks teleportatsiooni nähtusi, liike.
Ajarännud ise aega ei võta. Füüsika on siiani õpetanud, et valguse kiirus vaakumis on kõige
suurem võimalik kiirus looduses ja ühtlasi on see ka piirkiiruseks. Seda kiirust ei ole võimalik
ületada. Kuna teleportatsioon ei võta aega ( s.t. mingisugust kiirust ei olegi ), siis seega füüsika-
48