Maailmataju 1
Tegemist on viienda eelväljaandega.
Tegemist on viienda eelväljaandega.
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
ärkvel oleku reaalsusest. Teadmine unenäos, et inimene näeb und ja tegelikult magab ( ehk ei viibi<br />
nö. „pärismaailmas“ ), võimaldab tajuda maailma teisiti kui seda teeme ärkvel olles. Sellist nähtust,<br />
mille korral teadvustatakse enda eksisteerimist oma unenäos, nimetatakse teadvuslikeks<br />
unenäoseisunditeks. Inimene teadvustab oma unenäos enda eksisteerimist unenäomaailmas. Ka<br />
ärkvel olles on võimalik sellist tajuelamust esile kutsuda. Sellisel juhul tajuksime enda ümbritsevat<br />
maailma, kus me igapäevaselt elame, samamoodi kui eespool kirjeldatud teadvuslikes<br />
unenäoseisundites. Kuid põhimõtteline erinevus seisneb selles, et see maailm, kus me ärkvel olles<br />
eksisteerime, ei ole loonud inimese enda mõistus ( teadvus ) nagu oli eelnevalt unenäo korral, vaid<br />
meile teadaolevad loodusseadused. See on väga oluline erinevus, kuid tajuelamus on peaaegu sama<br />
mis teadvustatud unenägude korralgi. Inimene tajub suurt erinevust maailma illusioonil ja<br />
reaalsusel. Maailm, milles inimene on seni eksisteerinud, tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu<br />
unenägu ) ja ta tunnetab nüüd tõelist reaalsust – tegelikku maailma, milles ta tegelikult eksisteerib.<br />
Nii oli näiteks ka teadvustatud unenägude korral. Inimene tajub ( teadvustab ) reaalse maailma<br />
tõelisust ja enda tõelist eksisteerimist selles. Teadvustada ( tajuda ) ümbritsevat reaalsust<br />
sügavamalt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. Tekkinud<br />
teadvuse seisund ei sarnane mitte ühegi seni teadaoleva inimkogemusega. Ümbritseva maailma<br />
olemus omandab inimesele nüüd sügavama ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse, mis on inimesele<br />
väga isiklik ja pinev. Tegemist on kujuteldamatult tähendusrikka ja isikliku kogemusega.<br />
Inimene tunnetab enda ümber eksisteerivaid loodusseadusi, mitte ainult ei tea neid kui faktiliselt.<br />
Ta tajub neid kui kõige põhjustajatena ehk kõike, mida ta näeb ja kogeb, on nendest tulenev. Enda<br />
ümber ( kui ka enda sees ) eksisteeriv reaalsus omab nüüd suuremat mõtet ja tähendust. Näiteks<br />
mitte ükski sündmus maailmas ei ole juhuslik või kaootilise päritoluga, sest kõigel eksisteerival on<br />
kindel põhjus ja tagajärg. Kõik praegused sündmused ja ka nähtused ajas ja ruumis on tulnud<br />
eelnevatest. Näiteks kehad kukuvad maha, sest Maa raskusjõud „tõmbab“ nad enda poole. Tuul<br />
kõigutab puuoksi aasadel, sest õhuosakeste kineetiline energia kandub üle puuokste molekulidele,<br />
mis paneb nad liikuma. Koera haukumine võõraste inimeste peale pole tingitud asjaolust, et ta<br />
lihtsalt kaitseb ennast ohu eest, vaid selle põhjustab siiski närvirakkude talitlus koera ajus ( veelgi<br />
sügavamas mõttes aga aju neuronite aineosakeste ehk aatomite struktuursed funktsioneerimised ).<br />
Kõik see tähendabki seda, et inimese ümbritsev füüsikaline keskkond ( s.t. füüsikaline reaalsus )<br />
tuleb sellisel juhul rohkem esile. Näiteks nägemise korral näeb inimene sellepärast, et esemetelt<br />
peegeldub tagasi valgus meie silmadesse ( silmade võrkkestadesse ), mis saadab edasi elektrilise<br />
signaalina ajju, mis omakorda seda töötleb ja analüüsib. Väga lihtsustatult öeldes toimubki nii meie<br />
nägemine. Selline ümbritseva füüsikalise maailma tajumine annab uue tähenduse maailma kohta,<br />
milles inimene on seni eksisteerinud. Piltlikult öeldes toob see inimese tõelisele reaalsusele rohkem<br />
lähemale. Kirjeldatud seisund on inimesele väga isiklik. Inimest valdab tunne, et peale tema enda<br />
pole maailmas olemas mitte kedagi teist. Põhimõtteliselt võib öelda nii, et ta on sellises seisundis<br />
täiesti üksi, kuid samas ta ei tunne ennast üldse üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja<br />
ümbritseva maailma „suhe“. Tajutakse ennast olevat kõigega „kontaktis“, kuid samas mitte. Inimese<br />
mõistmine hõlmab kõike, sest selle seisundiga kaasneb tohutu mõistmise taju. Näiteks mitte miski<br />
ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna, hullumeelsusena või ebanormaalsusena. Kõigel<br />
maailmas on olemas ratsionaalne seletus ehk õigeid arusaamu maailmas toimuva üle. Näiteks<br />
valgust võib tajuda nüüd osakeste ehk footonite voona, mida küll otseselt ei nähta. Maailm ei ole<br />
tegelikult värviline ( ega ka must-valge ), sest erinevaid valguse lainepikkusi näeme me erinevate<br />
värvustena. Mõistmine ( inimese mõistmisvõime ) on seotud intentsionaalse teadvusega ehk<br />
teadvuse intentsionaalsusega.<br />
Ümbritseva maailma kõige fundamentaalsemaid seaduspärasusi uuribki selline valdkond, mida<br />
nimetatakse füüsikaks. Aja jooksul on füüsikud selgeks saanud üsna palju seaduspärasusi, mis meie<br />
ümbritsevas maailmas esinevad. Näiteks seda, et miks kehad kukuvad alati maha, kui neid õhku<br />
paisata; kuidas valgus läbib veemasse; miks planeedid pöörlevad; kuidas soojus levib mööda<br />
kehasid jne. Meie ümbritsev maailm funktsioneerib reeglitel, mida me tunneme loodusseadustena.<br />
Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile<br />
mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud<br />
gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda<br />
28