"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eesti
Mulle on koolis õpetatud, et kirja alguses peaks adressaadilt kohe pärima, kuidas tal läheb. Loen
lehest, et Sul läheb hästi. Teed Su linnades saavad parandatud, kõigil Su lastel saab olema
lasteaiakoht ja emasid ootab kopsakas emapalk. Paistab, et kõik liigub tõusvas joones, eluolu
aina paraneb, inimesed on õnnelikud. Kas ka mina olen õnnelik?? Olen õnnelik, et saan Sind
pidada oma koduks, isamaaks, aga ma ei taha Sulle valetada, sest arvan, et Sul on ka puudusi
ja arvan, et mõnes asjas peame omavahel veidi rääkima.
Ma armastan Sinu põhjamaist õhku, rohelisi metsi ja värske mulla lõhna. Miks, kallis Eesti,
lubad ahnetel suurettevõtjatel maha raiuda nii palju meie ilusat metsa? Olen liiga palju pidanud
koduteel nägema järjekordset raielanki, kus veel hommikul kõrgus metsatukk. Kas Sul ei ole
valus seda vaadata, kas Sa ei tunne neid haavu?
Ma tunnen puudust eesti rahvast. Saan aru, et riigi mõistes on Sulle oluline, mida teised Sinust
arvavad, ja tahad paista suure ja uuendusliku e-riigina, aga kas mõistad, kui ütlen, et röövid nii
mu sõbrad? Kuulen, et muretsed noorte pärast, kes raha nimel lahe taha põgenevad, aga mina
muretsen nende pärast, kes seisavad mu kõrval, aga tegelikult viibivad palju kaugemal kui mõni
naaberriik.
Armas, oled ja jääd mulle alati nii kalliks. Ärme oleme võõrad. Ma ei soovi Sulle etteheiteid
teha, aga tahan, et saaksime üksteisega ausad olla. Mina olen Sinuga aus. Ole Sina minuga ka
ja lase end aidata.
124