"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, mu kallis Eesti Vabariik!
Olen juba väga kaua soovinud Sulle kirjutada, kuid pole leidnud õiget hetke ning mõttelõnga.
Tahan rääkida Sulle ühest suurest murest, mida olen märganud ja üritanud ise lahendada, aga
ainult minust ei piisa, mina ei saa kõiki aidata, kuigi ma tahaksin.
Minu arvates on Sinu üheks suureks probleemiks see, et Eestis on palju inimesi, kes on sügavas
depressioonis ja neid ei suudeta aidata, kuna nad ei näita seda välja, või need, kes märkavad,
lihtsalt ei huvitu. Depressiooniks on tegelikult palju põhjuseid: rahamured, sassis inimsuhted,
alkoholism, uimastisõltuvus või hoopis midagi muud. Tekib küsimus: miks on Eesti Vabariigis
nii palju murest murtud inimesi? Kas tõesti ei suudeta aidata? Mis Sina sellest arvad? Meil on
palju vastavalt haritud inimesi, kes tõesti aitavad, aga meie probleem on see, et me võiksime
rohkem märgata ja suunata.
Tahan Sulle öelda, et minu arust oleks lahendus see, et räägitakse üksteisega natuke rohkem
ning inimesed pööraksid tähelepanu, mitte ei lööks käega, arvates: „Küll kõik korda saab.“
Inimesed vajavad abi, aga ei saa seda, kuna neil pole raha. Ma sooviksin, et igasugune esmaabi
oleks tasuta või kui tasuta ei mängi välja, siis palju odavam.
Tegelikult pole elu Eestis nii tume, kui eelneva mure põhjal tundub. Mulle meeldib väga see,
et meil on sõnavabadus, võimalik saada hea töö ning korralik haridus. Eesti on väga hea koht
elamiseks, siin on sobiv kliima, palju metsa, ilusad järved ning enamasti sõbralik rahvas.
215