"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti Vabariik
Mul on Sulle palju öelda ja nii mõndagi arutada.
Sada aastat on juba nii väärikas vanus, kuid teiste riikidega võrreldes oled Sa veel noor. Selle
aja jooksul oled üle elanud nii mõndagi: veel ühe maailmasõja, küüditamise ja võõra võimu all
olemise. Pidev väntsutamine on teinud Sind aga tugevamaks kui iial varem. Oled saanud
nautida veidi aega vabadust, täpsemalt 26 aastat, ja ma olen väga õnnelik selle üle.
On palju asju, mida ma Sinu juures armastan: lõpmatut rohelust, kauneid veekogusid ning
puhast õhku, mida paljudes suuremates ja rikkamates riikides nii palju ei leidu.
Olen tänulik, et oled mulle andnud sõnavabaduse. Meie meedial puudub tsensuur, kõik võivad
avaldada oma arvamust, olgu see siis midagi head ja õpetlikku või lihtsalt avalik laim. Kuid see
ongi asja võlu. Oled kinkinud mulle oma kultuuri ja keele. Keele, mis on välismaalaste meelest
ilus ja kõlav, kuid raske õppida. Ilus kultuuriline traditsioon on laulu- ja tantsupidu, kus
valitsevad ehtsad ja võimsad emotsioonid.
Sinu pakutud haridus on üks arenenumaid maailmas ning oled seda võimaldanud kõikidele.
Mulle meeldib, et panustad aina enam võimekatesse noortesse. Vaatamata sellele soovivad
noored Eestist lahkuda, sest välismaal makstakse neile nende võimekuse eest paremini ja
võimaldatakse seda tõhusamalt arendada.
Kuid vaatamata kõigele pole eestlased siiski Sinuga rahul. Suurteks probleemideks ja tuliste
arutelude teemadeks on hinnatõus, olematu pagulaskriis ning probleemsed poliitikud. Kõik see
juhib heast tähelepanu eemale, kuid põhjusega.
Kas kunagi saabub aeg, mil inimesed ei taha siit lahkuda, vaid siia tuleb neid hoopis juurde?
Muidugi ei saa kõik inimesed korraga olla õnnelikud ja alati on midagi, mille kallal nuriseda.
Siiski on olemas üks asi, mille eest enamik inimesi tänulikud on ning selleks on turvatunne.
Tunne, millest on puudus praegusel ajal paljudes riikides ning mida väärtustatakse väga.
Aitäh kõige eest!
177