"Ma Sulle kirjutan..."

Armas Eesti Vabariik!
Oled mind hoidnud, armastanud ja minu eest hoolitsenud juba tervelt 17 aastat. Selle aja jooksul
olen ma tundnud nii kurbust kui ka õnne, viha ja rõõmu. Üksnes tänu Sinule olen avastanud
enda jaoks palju uusi kohti ning kokku kogunud oma senise elu parimad elamused. Minu sees
on sügav tänutunne selle eest, et Sa pakud mulle alati ilusat loodust ning puhast ja värsket õhku.
Olen äärmiselt tänulik, et Sa ei ole siia elama lasknud suuri mürgiseid ämblikke ega madusid.
Samuti ei hirmuta Sa mind kunagi suurte looduskatastroofidega, nagu näiteks maavärinate ja
vulkaanipursetega. Sinu juures on alati vaikne ja rahumeelne.
Oled oma pinnale lubanud elama tagasihoidlikud ja vaiksed inimesed. Ent see esmapilgul ara
ja vaiksena tunduv rahvas on tegelikult tublilt töökas ja abivalmis. Kõik siin on omavahel
justkui üks suur pere, kes on üksteisele alati olemas ning kus kõik kaitsevad kõiki. Alati
hoitakse kokku ega tõugata kedagi eemale. Küll aga on neid, kes lahkuvad Sinu juurest
välismaale, arvates, et leiavad parema elu. Aga peaaegu alati leitakse siiski tagasitee siia, oma
koju.
Tahan Sind tänada selle eest, et oled alati minu jaoks olemas, kui Sind kõige enam vajan. Pakud
mulle seda kindlus- ja turvatunnet, millest unistavad kõik hingelised. Kaitsed alati mind ja
mulle kalleid inimesi. Sa oled justkui üks tilluke ning soe pesa, kuhu tulles muutub iga kord
meel rõõmsamaks ja tunne kindlamaks. Tänu Sinule on mul võimalik tulevikus hästi hakkama
saada. Sa pakud mulle tasuta head haridust, ilma milleta ei jõuaks ma elus kuhugi. Mu süda
paisub imetlusest ja tänutundest, et saan siin olla. Olen õnnelik ja rahul ning ei suuda oma
tulevikku kusagil mujal ette kujutada.
169