"Ma Sulle kirjutan..."

Kiri Eestile
Mu kallis kodumaa, Eestimaa! Kirjutan Sulle, sest soovin Sulle kirja teel edasi anda mõtted,
mis mul peas mõlguvad.
Ma olen õnnelik, mul on Sinuga vedanud – ma olen siin sündinud, kasvanud, ma elan praegugi
siin. Ma ei kujuta kuidagi oma elu ette Sinuta, Eesti. Oled andnud mulle ilusaid, võrratuid
mälestusi – need kohad, kus olen käinud, ja need vaated, mida olen näinud…
Sinuga ei saa ühtegi teist maad võrrelda. Miks? Vastus on lihtne – Sa oled unikaalne, erakordne,
omapärane. Sul on metsa, lagendikke, Sul on maakohti, linnasid. Sul on palju sellist, mida
teistel maadel pole. Sul on oma kultuur, omad kombed ja tavad. Näitena võib tuua laulu- ja
tantsupeod, mida pole kuskil mujal maailmas. Su laululembene rahvas on säilitanud seda
traditsiooni palju aastaid.
Väga olulisel kohal on kooliharidus. Sul on üliõpilasi täis tarkuselinn Tartu; koole, huvikoole
ja ülikoole jagub Sulle igasse nurka. Mulle võimaldad sa saada hariduse, arstiabi,
meelelahutuse, vabaduse – nii sõnas kui ka tegudes. Mul on võimalus viibida Su kaunis
looduses – Sul on järvi, jõgesid, soid, rabasid... Kahjuks me võtame seda iseenesestmõistetavalt,
peaksime seda kõik rohkem väärtustama, hoidma ja hindama.
Tihti olen nurisenud siinse kliima üle – küll pole piisavalt päikest ja kuuma, küll on liiga
vihmane ja külm, lund pole siis kui tarvis jne. Kui aga pisut järele mõelda, olen siiski õnnelik
Sinu nelja aastaaja üle. Jõulusid ma kuumakraadidega ette ei kujutaks, sügisel naudin
seenelkäike ja värvikirevat lehesadu. Küll aga võiks kevad olla rohkem kevade moodi – vähem
lund ja lörtsi ning rohkem lilli ja päikest. Suvi kipub ka jääma kevade- või
varasügiselaadseks.Viimastel suvedel oli hea, kui varbadki vette julgesin panna.
Palju on kirutud, et meil on elanikke vähe, kuid mina pigem naudin seda inimeste hõredat
paiknemist – mulle meeldib rahulikkus, privaatsus, pigem selline aeglane kulgemine.
Kirja lõpetuseks soovin Sulle kõige paremat, kesta kaua – mina olen Sinuga rahul!
175