"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti!
Vabandust, et nii kaua kirjutanud pole. Aega oli vähe. Aega on tegelikult alati vähe. Tead, ma
ei hakka üldse keerutama: olin Sinu peale vahepeal päris vihane. Ma ei suutnud mõista, kuidas
Sa suunad oma toetuse nii valedesse ettevõtmistesse. Mõtlesin, kas üldse hoolid oma inimestest.
Hiljuti olen hakanud mõistma Sinu tegude motiive. Näen, et Sinagi pole nii väga kiindunud
inimestesse, kes Sinu eestkostjateks valitud on, ja suudad vajadusel ohjad enda kätesse haarata
küll. Tänan, et mulle seda näitasid.
Soovin Sinult vabandust paluda, ehkki ma ei öelnud otseselt midagi välja. Aga ma mõtlesin
Sinust halvasti ja see paneb mind end veel kehvemini tundma. Arvasin, et mul pole Sind vaja:
võin kasvõi päevapealt kohvrid pakkida ja Su jätta, kui kusagil mujal paremad võimalused
terendavad. Nüüd jälestan neid mõtteid.
Tean, et võin Su jätta vaid lühikesteks ajaks: kui lähen maailma või ennast avastama, püüan
oma unistusi teisel mandril või aitan sealseid inimesi ja loomi, aga tahan alati tagasi tulla. Alles
praegu mõistan, et ei taha Sind mitte mingil juhul kaotada. Loodan, et mõtlen samamoodi ka
kahekümne aasta pärast.
Püüan endale tulevikuski meelde tuletada, et Sina pole süüdi selles, et siin veel nii palju
sallimatust kõige teistsuguse, tavapärasest erineva vastu on. Ehkki olukord tundub vahel
peaaegu täiesti lootusetu, muutub see siiski päev päevalt paremaks, eks ole? Usun, et tüürime
üheskoos helgema tuleviku poole.
Samuti on mul kahju, et Sinu vastu ikka veel nii palju vimma kantakse. Mõned inimesed ei
hakkagi mõistma, et kõike ei pea neile hõbekandikul ette kandma, loodan, et saad sellest aru ja
ei süüdista ennast nende laiskuses ja suutmatuses.
Panin kõik aja jooksul tekkinud enda mõtted kirja, aga kuidas Sul vahepeal läinud on? Kas
plaanid juba juubelipidustusi?
Armastusega (ja tordi peale mõeldes) …
51