"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, kallis Eesti!
Kirjutan Sulle, sest soovin öelda, kui väga ma imetlen Sinu loodust ja inimesi.
Sinu imeline loodus on võlunud mind juba väiksest saati. Armastan Sinu kauneid metsi,
maagilisi soid ja rabasid, metsade ja põldude vahel looklevaid kruusateid, imelisi põlde ja aasu.
Neli aastaaega muudavad looduse veel imelisemaks. Kevadel on annab looduses toimuv
lootust, et kõik muutub paremaks ja kaunimaks. On mõnus jälgida, kuidas taimed tärkavad ja
puudele tulevad lehed. Suvel on loodus rõõmsameelsetes toonides. Päike paitab pead ja toob
südamesse soojust. Sügisel on loodus väga kirju ja meeldiv. Mõnus on käia metsas ja kuulata,
kuidas jalge all lehed sahisevad. Talvel on kõik valge ja puhas, kuigi viimased talved pole olnud
nii karged ja lumised kui varem.
Sinu inimesed on näinud palju vaeva, et kaitsta ja hoida seda maad. Nad on sõdinud, jäänud
vahel kaotajaks, kuid hiljem õnneks siiski võtnud/võitnud tagasi selle maa. Sinu rahvas on
elanud võõrvõimu all, kuid hoidnud ikka südames Sind.
Sinu maal on kujunenud ilus keel. Laulud selles keeles on kõlanud aastakümneid, selle
tõestuseks on laulupidude traditsioon, mis on vastu pidanud võõrvõimu survest hoolimata
ikkagi eestikeelsena. Hoolimata kõigist, kes on üritanud seda hävitada, pole Sinu keel kadunud,
vaid kõlab ikka võimsalt.
Sinu rahval on oma kultuur ja kombed, mida hoida. Eestlased on töökad ja püüavad saavutada
parimaid tulemusi kõiges, mida teevad. Eestis on väga kaunid rahvarõivad, korraldatakse
tantsu- ja laulupidusid, millest võtavad osa nii noored kui ka vanad, nii kodu- kui väliseestlased.
Olen õnnelik, et elan vabas Eestis ja saan hoida seda keelt ja kultuuri.
Kõike head!
229