"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eestimaa
Kirjutan Teile kirja 100. sünnipäeva puhul. Palju õnne! Loodan, et me liigume edasi järgmisel
sajandil veel kindlamal kursil kui eelmisel sajandil. Eesti 200 on kaugel, aga ma tean, et Eesti
jõuab sinna, kuna mina ja meie põlvkond ja järgmine ja ka ülejärgmine põlvkond armastab ja
hakkab armastama Eestit ning me teeme kõik, mis suudame, et Eesti sinna jõuaks ja veel
kaugemale. Seda luban vähemalt mina teha.
Olen elanud Eestis pisut rohkem kui seitseteist aasta, aga alles hiljuti sain ma aru, kui tähtis ja
oluline Teie mulle olete. Alguses arvasin, et Eesti on mõttetu, igav ja liiga väike ning siin ei
toimu midagi. Tahtsin tulevikus välismaale kolida. Mu kindel plaan oli Eesti maha jätta, aga
midagi juhtus, mis pani mind mõtlema, et võib-olla Eestis ei ole nii halb. Hakkasin aru saama,
kuidas ma ei taha minna suurde riiki, kus on suured linnad ja palju inimesi. Te ei ole suur ja
sama võimas kui mõned teised riigid ja rahvast ei ole ka kõige rohkem, aga Te olete niisama
arenenud nagu teised suured riigid ning võimalusi on ka sama palju, kui mitte rohkem. Eesti on
väike suur riik, mis mulle väga meeldib. Elu saab elada rahulikult maal ja samas saab elada
suures linnas. Igas riigis ei ole selliseid võimalusi. Te olete minu jaoks ideaalne riik, kus oma
tulevikku veeta. Ei ole liiga suur ega ka mitte liiga väike, ei ole liiga palju inimesi, aga mitte
liiga vähe ka. Eesti on täpselt paras. Sellepärast mina jään.
Tahan öelda aitäh, et Te olete olemas ja lasete mul siin elada. Ma luban, et ma aitan Teid alati
kui vaja ja elan siin nii kaua kui võimalik. Olen uhke, et elan selles riigis, ja olen uhke meie
esivanemate pingutuste ja saavutuste üle ning loodan, et kõik teised eestlased on samuti uhked
selle üle. Elagu Eesti ja palju õnne!
79