"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eestimaa
Mul paluti Sulle kiri kirjutada. Päris raske on kohe midagi välja mõelda, kui kohe peab. Sellised
mõtted ei tule lihtsalt hetkega, vaid pikkamööda aja jooksul. Tihtipeale kui midagi meelde tuleb,
siis ununeb see ka sama kiiresti ära. Ma ei kavatse mingit kauniskirja kirjutada, sest ma ei ole
selles osav.
Praegu on riigis käimas valimised ja ma pole kunagi nii palju lubadusi kuulnud kui praegu –
mida kõike erakonnad lubavad. Kas need on ainult valed või ikka ei ole? Kust mina seda teadma
peaks. Kas Eesti inimesed ei saa olla ükskord ausad ja rääkida seda, mis tõde. Milleks petta
inimesi? Kui asi niimoodi edasi läheb, siis seisab Eesti puhtalt ühel suurel pettusel. Kas
poliitikud ikka mõtlevad Eesti rahvale või üritavad ainult valijate poolehoidu võita ja siis edasi
tegutseda nii, nagu ise tahavad? Nüüd on luba ka 16-aastastel valida. Kas teil on üldse aimu,
mis toimub ühe noore teismelise peas? Kui mina oleksin praegu 16, siis ma mitte ainult ei
suudaks otsustada, keda valida, see isegi ei huvitaks mind. Jah, me oleme demokraatlik riik,
aga siis võiksid erakonnad rahva vastu ka natuke rohkem austust välja näidata ning anda
selliseid lubadusi, mille täitmisega nad ka hakkama saavad. Minu usaldus hakkab kaduma.
Ma ei hakka Sulle rohkem “puid alla panema”. Ma tahan sind tänada tasuta hariduse ja arstiabi
eest. Kõige eest, mida Sa võimaldad mu vanematele, et nad saaksid mind üles kasvatada. Minu
vanavanematele, et nad ennast hästi tunneks. Mina arvan, et Eesti suudab alati paremuse poole
minna, sest mina usun Eestisse, ma olen eestlane ja selleks ka jään. Minu kodu asub siin, nagu
ka minu juured. Siin on hea rahulik elada, sest meie riik on ühtne ning me hoiame seda. MINA
JÄÄN.
131