"Ma Sulle kirjutan..."

Mu kallis Eesti
Mõtlen, kas pean selle kirja Sulle, kallis Eesti, kirjutama. Kas mul on veel midagi öelda, mida
pole öeldud? Ehk on mu mõeldu ja öeldu kirja pandud paljudel erinevatel viisidel, kas leian
midagi, millega juba öeldut veel täiendada? Siiski otsustan, et teen seda ja kirjutan.
Tunnen, et me ei toeta teineteist. Esile on kerkinud palju möödarääkimisi, palju muutusi, sest
oled leidnud oma tee ette tallatud rajas. Peaksid olema ainus ja kõikvõimas, kes otsustaks oma
valduses, milline tegutsemisviis on õige nii Sinu rahva kui ka Sinu enda laste ees. Sinu rahva
ja Sinu vahele on tekkinud palju lahkarvamusi. Sa pole enam see, kes Sa olid eile. Kuigi ma
olen uhke, et olen siin sündinud ja kasvanud ja olen eestlane, tunnen, et pean siiski minema.
Jään Sind igatsema ühes Sinu vooruste ja vigadega, sest pole maad, kus neid ei oleks. Lähen
ära, Eesti. Võib-olla tulen tagasi, aga praegu ma lähen.
Veedan viimased hetked kurvalt vihmalaulu kuulates, mõeldes Sinule, Eesti. Oled viimast
korda minu ees, ei tea, kunas see taas nii on. Mõtisklen, kui raske on öelda „armas isamaa“, sest
näen kõrvalt liiga palju peresid, kus kodus on ainult lapsed ja ema, kes püüavad hakkama saada.
Kujutlen peresid, kus lastel on mõlemad vanemad olemas, kuid kumbki ei söö nendega ühe laua
taga õhtust Jättes Sinuga hüvasti, ei suuda ma unustada Sinu imelisi võlusid: Sinu hurmavaid
rohelisi põlde, suviseid kartulivarsi, mida näen vagude vahel sirgumas, sooje kui ka jahedaid
ning vihmaseid ja poriseid suveilmu. Meenutan iga-aastaseid laatu, koos ponisõidu, suitsuse
vorsti maigu ja suure roosa suhkruvatiga. Kuid tajun siiski, et ainult mälestustest mulle ei piisa
ja pean edasi minema. Jõudes Eesti suvesse, pistan lõpetuseks suhu kaks-kolm maasikat, ühe
väga väikse ja rohelise, et ei kaoks mälestus viiest viimasest üsna nirust suvest.
140