"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eestimaa!
Minu nimi on Ingrid Palm 10. R klassist. Kirjutan Sulle kui riigile, Eesti riigile, olgugi et ma ei
tea, mida mõiste riik päriselt tähendab. Väidetavalt saad Sa saja-aastaseks, soovin Sulle selle
puhul jätkusuutlikku arengut edaspidiseks. Mida on minul, kes ma olen 16-aastane, öelda,
küsida või kirjutada? Mina mäletan oma elukeskkonda ja meid ümbritsevat alates aastast 2005.
Varasem aeg, mis on Sinust räägitud ja kirja pandud, on nn ajalugu, ajalugu on aga käputäis
kokkulepitud valesid. Olen saanud elada mõnusasti: kõht on täis, tuba on soe, tervis on hea ja
oma elu pärast ei pea hirmu tundma. Õppida olen saanud heas keskkonnas ja sundimata. Olen
alles noor, kes ei muretse homse pärast. Ma ei pea tööl käima, et kõhtu täita ja arveid maksta.
Minu tööks on õppimine. Olen püüdnud seda teha hoolega. Välismaal olen käinud vähe ja
seetõttu võrdlus puudub.
Eestimaal olen ma käinud palju. Eestimaa on ilus maa. Eesti loodus on igal aastaajal võrratu!
Kõpu tuletornist on vaade metsadele ja merele lihtsalt lummav. Vaated Võhandu jõe ürgorus
liivapaljandikele jätavad mulje, nagu seisaksid tuhandeid aastaid tagasi sealsamas jõe ääres.
Eesti loodus on minu meelest väärt hoidmist. Kurb on see, et seda ei hinnata. Metsad on maha
raiutud. Hubaste metsateede asemele on rajatud nn euroteed, mille eesmärki ja kasulikkust ma
küll ei mõista. Õpin riigigümnaasiumis ja mul on hea meel, et selline kool on olemas. Loodan
siiralt, et leian endale sobiva tee, mida mööda õnnelikult edasi käia.
Ma tänan Sind, Eesti riik, et Sa oled olemas ja oled andnud mulle võimaluse inimväärselt elada.
183