"Ma Sulle kirjutan..."

Kallis Eesti Vabariik!
Juba väiksena mõtlesin, et kui ma kunagi suureks kasvan, ei taha ma kunagi oma kodumaalt
lahkuda. Kodu ja isamaa tundusid minu jaoks need kõige õigemad paigad, kus nutta ja naerda,
kus õppida ja kasvada, kus olla ja kuhu jääda. Mul ei tulnud pähe mõtetki, et võiksin tulevikus
elada kusagil mujal või lahkuda oma kodumaalt. Pisut suuremaks saades nägin enda ümber
toimuvat, avastasin järjest rohkem suurt maailma ning võimalusi, mis meid ümbritsevad, ja
korraga leidsin, et igal pool mujal on parem kui siin, Eestis. Ma tahtsin ära minna, otsida uusi
kohti ja kohtuda uute ja huvitavate inimestega. Tahtsin seigelda ja maailmas ringi rännata,
kuulata ja näha, uurida ja avastada ning leidsin, et Eesti on igav ja mannetu paik. Kuid ma
eksisin. Mida aeg edasi, seda rohkem kinnistub minu pähe mõte, et Eestimaa on just see koht,
kus ma tahan kasvada, õppida, olla ja elada. Tahan tunda elust rõõmu ning armastada ja austada
oma kodumaad. Maailmas võib ringi rännata, näha ja kogeda uusi asju, kuid kõik jõuavad
varem või hiljem tagasi siia, oma juurte juurde.
Olen Sulle väga tänulik, armas Eestimaa, et oled mind hoidnud ja kaitsnud, pakkunud
raskematel aegadel tuge ja hoolt, aidanud mul kasvada selliseks, nagu praegu olen. Kuid nagu
igas peres, on ka riikides omad mured ja raskused. Miski siin ilmas ei ole igavene, probleemid
tulevad ja lähevad, kõik on mööduv. Oled ära teinud suure töö ning hoidnud meie rahvast koos,
mis teeb meist tugeva ja kokkuhoidva perekonna. Oleme valmis vastama samaga ning teeme
kõik selleks, et Sa püsiksid ka edaspidi tugeva ja ühtse riigina. Võin uhkusega öelda, et olen
eestlane ja selleks ma ka jään.
141