"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, Eestimaa!
Polegi saanud võimalust Sinuga otse kõneleda ja oma mõtteid väljendada. Nüüd on selleks
võimalus ning teen seda täie eestimeelsusega. Kuna sina, vanake, saad 100-aastaseks, tahan
Sulle austust avaldada ning tuua esile, miks just Sina nii hea oled.
Suur tänu, et oled taganud meile turvalise õhkkonna. Looduse poolt on antud meile hea asukoht,
mis ei soodusta purustavaid maavärinaid, üleujutusi. Sina kaitsed meie maad tugeva
riigikaitsega ja mõtestatud riigijuhtimisega.
Sinu inimesed on targad, uuenduslikud ja loomingulised. Soovida jätab vaid Sinu rahva ühtsus
ja tolerantsus, kuid see oleneb igaühest endast. Siia ei saa Sa midagi parata. Vastukaaluks
eelnevale pean ära mainima laulupeo, mis on üheks eestlaste meelsuse ja kokkukuuluvuse kõige
suuremaks näitajaks.
Sinu maal on lust elada. Metsa alla on jäänud suur pindala, mille pärast näeme me sügiseti
hingematvaid pilte värvikirevatest metsatukkadest ning põldudest, millel lebavad heinapallid.
Tõsi, viimased talved on olnud nirud, kuid egas see talv tulemata ei jää! Kevad on tärkamisaeg.
Tärkab nii loodus kui ka inimeste meel. Oma seisukohast olen Sulle suve eest kõige tänulikum.
Suvel on päevad pikad ja muretud ning mis esmatähtis – suvel on koolivaheaeg. Naudin kõiki
nelja aastaaega, kuna kõik on erinevad ja igaüks pakub uusi võimalusi.
Oled oma rahvast hästi hoidnud ja rahuliku südamega tean, et teed seda, kuni jaksad. Kui igal
pool mujal maailmas on rahutu, loodan, et Sina jääd selliseks, nagu Sa oled – rahulik ja kodune
Eestimaa.
186