"Ma Sulle kirjutan..."

Tere, kallis Eestimaa!
Olen juba kaua tahtnud Sulle kirjutada, kuid nüüd arvan, et selleks on parim aeg. Peagi saad Sa
100-aastaseks – see on üks erilisemaid ning tähtsamaid sündmusi Sinu elus. Minu kingituseks
Sulle, kallis Eesti, on kiri, kus räägin sellest, mis mulle Sinu juures kõige rohkem meeldib.
Olen väga õnnelik, et oled suutnud säilitada laulu- ja tantsupeo traditsiooni. Olen ise lauljana
laulupeol osalenud ning käinud ka mitmeid kordi tantsupidu vaatamas. Need emotsioonid ja
tunded, mida olen saanud laulupeolt, on lihtsalt kirjeldamatud. Laulukaare all on valatud
pisaraid, naerdud ning hõisatud rõõmuhõiskeid. Seal üheskoos seistes tekib alati tunne, et uhke
on olla eestlane, ning kõik unustavad selleks ajaks oma igapäevamured ja naudivad hetke.
Veel meeldib mulle, et on säilinud meie oma Eesti toit, mida kusagilt mujalt ei saa. Olen küllalt
palju reisinud ning tutvustanud ka erinevate maade inimestele meie, Eesti toitu ning maitsnud
ka teiste maade erinevaid roogi. Muidugi leidub ka sööke, mis mujal on sarnase maitsega, kuid
üks asi, mida kuskil mujal ei saa, on meie oma must leib. Siiani pole ma kusagil saanud nii head
leiba kui Eestis.
Jättes kõrvale emotsioonid ja toidu, on Eesti puhul kindlasti parim tasuta haridus. Osalesin
projektis välismaal, kus sattusin rääkima erinevate riikide esindajatega ning kuulsin, et paljudes
riikides puudub täiesti selline võimalus nagu tasuta kõrgharidus. Üks naine ütles mulle lausa,
et on kade, et tema riigis pole sellist võimalust, sest kõrghariduse omandamine on siiski üsna
kallis ning raha puudumise tõttu jääb see ka mõnel soovijal saamata.
253