"Ma Sulle kirjutan..."

Terekest, kallis Eesti Vabariik
Pole Sinuga kordagi otse rääkinud, kuid kõige jaoks on esimene kord. Kirjutan nüüd Sulle ning
loodan, et suudan väljendada oma tundeid Sinu vastu.
Kas Sa kujutaksid ette, mis tunne oleks ärgata hommikul kange seljaga, sest pidid magama
põrandal? Või kõndida kooli kartusega jääda gangsterite tulevahetusse? Või üldse jätta kooli
minemata, sest seda ei ole lihtsalt olemas? Mina ei kujuta sellist tunnet ette, sest mulle on antud
ilus elu ilusas riigis ilusate inimeste kõrval. Ma ärkan hommikul üles oma voodis, sõidan
mugava bussiga mööda sõidetavaid asfaltteid kooli ning õpin toredas ja hubases hoones. Ma
söön maitsvat koolilõunat ning jõuan ohutult koolist koju. Kodus on soe ja valge, sest meil on
elekter. Meil on puhas kraanivesi ning värske kvaliteetne toit laual, mida ostame vähem kui 3
kilomeetri kauguselt poest, kuigi elan keset sügavaid metsi. Mul on internet, mis ühendab mind
minu sõprade, sugulaste ja muu maailmaga. Ma lähen magama oma voodisse. Ma magan
rahulikku und.
Ma olen terve elu elanud sellist ilusat ja muretut elu. Kordagi pole ma kogenud, mida tähendab
elada sõjatsoonis, põgeneda looduskatastroofide eest või kannatada tagakiusamist riigi poolt.
Mulle on antud turvalisus, mugavus ja õigused, kuigi olen kõigest üks isik 1,3 miljonist teisest
elanikust siin riigis. Ma ei oska tahta elada paremas riigis, sest minu jaoks ei eksisteeri paremat
riiki kui see, kus praegu elan, õpin ning kasvan.
Kallis armas Eesti Vabariik, Sina oled andnud kõik selle, mis mul täna on. Mitte ükski sõna
mitte üheski keeles ei suuda väljendada seda, kui tänulik Sulle olen. Sina oled mind kasvatanud,
mind harinud, toitnud ning kaitsnud. Sina oled minu eest seisnud ning ma luban, et ka mina
seisan Sinu eest, sest oled mulle kõik. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…” on sõnad, mis püsivad
mu hinges surmani. Aitäh sulle, Eesti Vabariik.
151