Views
4 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

pere Isegi meie

pere Isegi meie puhkekodu ukse võtmehoidja oli põhjapõdraluust. Nii tuligi välja, et Lapimaal viibides hoidsime iga päev luutükikest oma peos ja tundsime selle siledat pinda oma naha vastas. Põhjapõdrad ei ole Lapimaal ainult mälestus vanast ajast või suveniirimaterjal. Nad võivad päriselt maanteedel suure karjaga vastu tulla või öösel akna taga kobistada. Põhjapõtrade vastu ei ole meil loomulikult midagi, oleme ju ise ka ühed põdrad. Ja pealegi on nad väga ilusad loomad ja lugupidamist väärt nagu loomad ikka. Ainult et nende eksisteerimine igal pool, nii elusana kui ka surnult, teeb veidi kurvaks. Ühelt poolt on tegemist põlise kultuuriga, mida Lapimaa inimesed on järginud juba aastatuhandeid enne, kui esimene vegan ilmavalgust nägi. Samas teame hästi, et tänapäeval on Lapimaal põtru liiga palju, et loodus neid kõiki ära jõuaks toita, ning seepärast toidetakse neid söödaga. Nende liha ei lähe ka ammu enam ainult kohalike toidulauale, vaid põhjapõtru veetakse ka suurte keskuste tapamajadesse autodega, mille kitsastes ruumides takerduvad nende sarved omavahel, ning hukatakse, et ka lõunapoolsed inimesed saaksid selle eksootilise poolmetsiku uluki liha mekkida. Keset Lapimaa jõhkrat jahimehekultuuri avastasime, et me pole sugugi ainsad erimenüü tellijad. 2300 elanikuga Muonio kesklinnas jäi meile ette kutsuvate tuledega Šveitsi kohvik, kus kondiiter oli võtnud südameasjaks laktoosi- ja gluteenivabade piparkookide ja šokolaaditortide valmistamise. Letil oli umbes kakskümmend erinevat varianti magusat ja soolast kooki, igal kõrval silt, mis kohusetundlikult klienti informeeris, millest toode koosneb. Aga meid ei aidanud see entusiastlik pingutamine sellegipoolest. Valikus polnud ainsatki vegankooki või -küpsist! “Ilma piimata ja gluteenita meil on, aga ilma kanamunata lihtsalt ei saa neid valmistada − see ei ole siin võimalik, väike koht, nõudlust pole,” selgitas Šveitsist pärit kondiiter. Kohviku kõrval toidupoes nägime samuti gluteeni- ja laktoosivabu tooteid, kuid seal olid ka kõikvõimalikud veganvariandid kenasti olemas! Mitut sorti taimset piima, erinevaid valgutooteid, juusturiiulis isegi veganparmesani. Huvitav, kes neid siis ostsid, kas Saksa ja Briti turistid? Või elas nendes poolenisti lumme mattunud majades ka kohalikke soomlasi, kes eelistasid põhjapõdralihale põldubadest härkis’t ning lehmapiimast hapukoorele kaerast Oatly Creamy Fraiche’i? Kiire külastus Muonio linnaraamatukokku näitas, et kokaraamatute osakonda olid juba jõudnud ainult mõni nädal tagasi ilmunud kõige uuemad Soome vegankokaraamatud ning riiulis leidus ka vanemaid sedalaadi väljaandeid. Isegi mu enda raamat veganperedest oli ilusti raamatukogus olemas! 16 VEGAN

pere Kuna Lapimaal on talvel vaid mõned tunnid päikesevalgust, siis oli pea võimatu korralikke pilte saada. Siin mõned asjalikumad. Kui nädal Lapimaal oli möödunud, asusime koduteele. Kuna tee kulges Soome läänepiiril, otsustasime kiigata ka Rootsi poolele. Piiriks olevat jõge ületades ei kontrollinud meid keegi, sõitsime üle silla ja olimegi Rootsi kuningriigis. Sildid olid kohe veidi teistsugused, toidupoed võõra keti omad ja majade akendel veidi rohkem kaunistusi. Erinevus kahe riigi vahel pole Lapimaal siiski väga drastiline. Rootsis on mõned kohanimed soome keeles, sest juba vanast ajast elab seal soomekeelset rahvast. Soomes on rootsi keel jällegi lausa ametlikuks riigikeeleks, mida on ka mulle koolis õpetatud, ning paljudes Soome peredes on rootsi keel emakeeleks. Piirijõgi ei ole oma teed otsides ja edasi voolates lihtsalt arvestanud sellega, millises külas räägib rahvas soome ja millises rootsi keeles. Kohalikud elanikud vahetavad keelt vahel ka keset lauset ning Soome pool elav rahvas sõidab edasi-tagasi üle piiri − kes odavama bensiini järele, kes põsktubakat ostma, sest Rootsis on see legaalselt müügil. Mõnikümmend aastat tagasi olevat soomlased käinud Rootsis odavama suhkru ja moosi jahil. Peatusime Rootsis Pajalas ja Övertorneås kohvikutes ning püüdsime Wernerile selgeks teha, millises riigis oleme. Lõpuks jõudsime piirkonna suurimasse linna Haparandasse. Kõhud olid tühjad ja ootused laes. Uskusime siiralt, et kindlasti on sealsete hubaste kohvikute menüüdes imehead vegantoidud meid ootamas. Olime ju Rootsis − veganite unistusteriigis! Tegelikkus osutus aga märksa tagasihoidlikumaks. Sõitsime ringi, guugeldades aadresse. Paljulubav hiinakas oli kinni. Jõulutuledega kodune kohvik pakkus ainult viinereid ja lihapalle. Tegin nalja, et eks varsti leiame end Ikeast: nende restoranis on ju nüüdseks ka veganpallid menüüs. Mees pidas seda väga halvaks naljaks, kuid pärast mõningast tiirutamist muutis ta meelt. Äkki oleks Haparanda Ikea siiski külastamist väärt − lihtsalt selleks, et piirkonna kõige suuremast nähtusest aru saada ... Mõni hetk hiljem seiklesimegi Ikea osakondades. Kaart näitas, et restoran asub ainult kahe käänaku taga, kuid tegelikult kõndisime kindlasti kilomeetri jagu, et sinna jõuda. Pikk saba inimesi ees ja taga. Restorani sildid juhatasid kord paremale, kord vasakule, läbi kümne osakonna. Ilmselgelt oli eesmärgiks meie vastuseisu murda ja panna meid alistunult ohkama: jah, vajame uut diivanilauda. Meie aga trügisime kangekaelselt aina edasi. Lõpuks jõudsime restorani ja avastasime uue mitmekäänulise järjekorra − toiduleti juurde. Väga paljudel inimestel oli kõht tühi, liikusime aeglaselt edasi. Tahvli peal veganvariante ei paistnud, kuid mees jõudis guugeldada, et see on ikka olemas. Kahekümne minuti pärast olime leti juures. Seal selgus, et veganvariante pole. Mitte midagi pole meie jaoks. VEGAN 17