Ajakiri Vegan 2018 #1
Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.
Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
traditsioonid<br />
Artikkel, mida lugema hakkad, ei räägi mullas leiduvast B 12<br />
-vitamiinist.<br />
Siin ei kirjeldata põllumajanduse ja loomakasvatuse mõju mullastikule.<br />
See ei too isegi tähelepanu vihmausside vallatule seksuaalelule. Need<br />
on põnevad teemad ja saavad kajastust niikuinii. See lugu läheb mullast<br />
pisut sügavamale, sinna päris pimedasse horisonti. Et rääkida teemast,<br />
millest meil nii tihti ei kõnelda.<br />
Kusagil oma varajastes eluaastates õpime,<br />
et kõik elav meie ümber, ja me ise ka, sureb.<br />
Võibolla õpetab seda mõni muinasjutt (“... ja<br />
kui nad just surnud pole ...”), lähedase matus<br />
või küsimus viinerite päritolu kohta. Minule<br />
õpetas seda vanavanemate laika Jessie.<br />
Ta oli vanem kui mina ja suri tol suvel loomulikku<br />
surma. Ta maeti aianurka mullast<br />
sängi, keeratuna lihtsa teki sisse. Lapsekäsi<br />
pani koerale kaasa lilleõie, haud aeti kinni<br />
ja väike tüdruk soovinuks elu ebamugava<br />
avastuse eest minna tagasi õnneliku lõpuga<br />
multifilmide sisse peitu. Surm? Ei. “Kõik<br />
koerad lähevad taevasse,” ütles multifilmi<br />
pealkiri. See, mis Jessie’ga päriselt juhtus,<br />
oli tegelikult veel lohutavam, kui lastesaated<br />
mind trööstida püüdsid – Jessie suri ja andis<br />
nii oma keha väärtuslike toitainetena tagasi<br />
mulda. Kuidas ta seda tegi?<br />
Inimese silm seda ei näe, kuid planeedi kirevaim<br />
elukeskkond ei asu liigirikkas vihmametsas<br />
ega ookeanide korallrahudel. See<br />
on siinsamas, jalge all, mulla sees. Võtta<br />
sellest peotäis tähendab kokku puutuda<br />
rohkemate elusolenditega kui sel planeedil<br />
inimesi. Siin on ruumi miljarditele – mikroskoopilistele<br />
bakteritele ja kiirikbakteritele,<br />
ainuraksetele, seentele ja vetikatele, mulla<br />
õhuruumis toimetavatele lestadele ja hooghännalistele,<br />
käike uuristavatele vihmaussidele<br />
ja putukavastsetele, mulda kaevuvatele<br />
imetajatele ja talvitujatele. Muld kihab<br />
elust. Samamoodi nagu äsjasurnud keha<br />
oma kaame kesta all. Kui see surnud keha,<br />
näiteks truu koer Jessie, meetri sügavusele<br />
mulda asetada, tegutsevad bakterid tema<br />
sees siiski toimekalt edasi. Töö käigus muudavad<br />
nad keha sisemust vedelamaks, kuni<br />
välisseinad enam survele vastu ei pea ning<br />
võimas taasühinemine loodusega saab alata.<br />
Jessie’t lagundavate mullaorganismide<br />
toimetamise tulemusena vabanevad loodusesse<br />
taas toitained. Needsamad, mida kasutavad<br />
taimed ja loomad ja nende kaudu<br />
ka inimene. Teisisõnu võlgneme oma elusolemise,<br />
toidu ja energia mullale ning seega<br />
ka kõigele elusale enne meid. Ja nagu<br />
William Bryant Logan seda sõnastab, ei ole<br />
kehad, mis me loodusele tagasi anname,<br />
selle eest kaugeltki piisav tasu.<br />
On Loganil õigus? Kui mõelda sellele, mida<br />
kaasaegsete inimeste kehad sageli sisaldavad<br />
(säilitusained, silikoon, raskmetallid)<br />
ning milline on meie 20. sajandist pärit matmiskultuur<br />
(polüestervoodriga kirstud ning<br />
formaliiniga töödeldud laibad), siis ei ole<br />
me vahetuskaubana kuigivõrd väärtuslikud.<br />
USA tavapärase hauamatuse puhul ei puuduta<br />
hermeetiliselt suletud titaanist sark<br />
isegi mitte mulda, vaid sängitatakse betoonist<br />
või metallist maa-alusesse kambrisse.<br />
Miks? Et vältida maapinna võimalikku vajumist.<br />
Lahkunu asetamisel ülemistest horisontidest<br />
sügavamale, sinna, kuhu hapnik ei<br />
pääse, eraldub kehast süsihappegaasi asemel<br />
hoopis metaan, mis on kliimasoojenemise<br />
seisukohalt isegi murettekitavam. Läänelikud<br />
matusekombed näivad kokkuvõttes<br />
nii steriilsed, et surm oma loomulikkuses,<br />
kõdunemises ja lagunemises jääb tabuks<br />
isegi mulla all. Kuna selline loodusest eraldumine<br />
ei too mitte ainult keskkonnakahju,<br />
vaid on ka maakasutuse mõttes ebapraktiline<br />
ning rahaliselt kulukas, on mõistlikum<br />
vaadata rohelisemate alternatiivide poole.<br />
Millised need on?<br />
ROHELINE REVOLUTSIOON<br />
LÄÄNE SURMAKULTUURIS<br />
Eksivad need, kes klassikalist kremeerimist<br />
pakuvad. Tõsi, võrreldes traditsioonilise<br />
hauamatusega on tuhastamine vähemalt<br />
ruumikasutuselt ökonoomsem. Iseäranis<br />
riikides, kus kadunukese säilmete puistamine<br />
loodusesse, ilutulestikuna taevasse<br />
lennutamine, kaminasimsil hoiustamine või<br />
värvilisteks helmesteks pakkimine on seadusega<br />
lubatud. Keskkond sellest siiski oluliselt<br />
ei võida. Kremeerimisel kasutatavad<br />
masinad tarbivad ühel tuhastamisseansil<br />
umbes sama palju fossiilkütuseid kui kahe<br />
maasturi kütusepaagid. Lisaks satuvad tuhastamisel<br />
atmosfääri saasteained, näiteks<br />
hambaplommide elavhõbe, ning suureneb<br />
VEGAN 73
Change language