Views
4 months ago

Ajakiri Vegan 2018 #1

Ajakirja Vegan uues numbris vestleme Marke Starndbergi ja vegan aktivisti Kadri Aavikuga. Tuhnime natuke minevikus ja uurime, milline on olnud MTÜ Loomus teekond algusest kuni ühinenud organisatsioonini. Reisime koos väikese veganiga Lapimaale. Valentini päevale mõeldes vaatame, milline on selle tarbimispüha mõju keskkonnale ja palju, palju muud. Muidugi ei puudu ajakirjast välja rebitavad retseptid, jumestus-, filmi- ja raamatusoovitused.

traditsioonid MULLAST

traditsioonid MULLAST OLED SA VÕETUD... -KILLU KUUBEN- 72 VEGAN

traditsioonid Artikkel, mida lugema hakkad, ei räägi mullas leiduvast B 12 -vitamiinist. Siin ei kirjeldata põllumajanduse ja loomakasvatuse mõju mullastikule. See ei too isegi tähelepanu vihmausside vallatule seksuaalelule. Need on põnevad teemad ja saavad kajastust niikuinii. See lugu läheb mullast pisut sügavamale, sinna päris pimedasse horisonti. Et rääkida teemast, millest meil nii tihti ei kõnelda. Kusagil oma varajastes eluaastates õpime, et kõik elav meie ümber, ja me ise ka, sureb. Võibolla õpetab seda mõni muinasjutt (“... ja kui nad just surnud pole ...”), lähedase matus või küsimus viinerite päritolu kohta. Minule õpetas seda vanavanemate laika Jessie. Ta oli vanem kui mina ja suri tol suvel loomulikku surma. Ta maeti aianurka mullast sängi, keeratuna lihtsa teki sisse. Lapsekäsi pani koerale kaasa lilleõie, haud aeti kinni ja väike tüdruk soovinuks elu ebamugava avastuse eest minna tagasi õnneliku lõpuga multifilmide sisse peitu. Surm? Ei. “Kõik koerad lähevad taevasse,” ütles multifilmi pealkiri. See, mis Jessie’ga päriselt juhtus, oli tegelikult veel lohutavam, kui lastesaated mind trööstida püüdsid – Jessie suri ja andis nii oma keha väärtuslike toitainetena tagasi mulda. Kuidas ta seda tegi? Inimese silm seda ei näe, kuid planeedi kirevaim elukeskkond ei asu liigirikkas vihmametsas ega ookeanide korallrahudel. See on siinsamas, jalge all, mulla sees. Võtta sellest peotäis tähendab kokku puutuda rohkemate elusolenditega kui sel planeedil inimesi. Siin on ruumi miljarditele – mikroskoopilistele bakteritele ja kiirikbakteritele, ainuraksetele, seentele ja vetikatele, mulla õhuruumis toimetavatele lestadele ja hooghännalistele, käike uuristavatele vihmaussidele ja putukavastsetele, mulda kaevuvatele imetajatele ja talvitujatele. Muld kihab elust. Samamoodi nagu äsjasurnud keha oma kaame kesta all. Kui see surnud keha, näiteks truu koer Jessie, meetri sügavusele mulda asetada, tegutsevad bakterid tema sees siiski toimekalt edasi. Töö käigus muudavad nad keha sisemust vedelamaks, kuni välisseinad enam survele vastu ei pea ning võimas taasühinemine loodusega saab alata. Jessie’t lagundavate mullaorganismide toimetamise tulemusena vabanevad loodusesse taas toitained. Needsamad, mida kasutavad taimed ja loomad ja nende kaudu ka inimene. Teisisõnu võlgneme oma elusolemise, toidu ja energia mullale ning seega ka kõigele elusale enne meid. Ja nagu William Bryant Logan seda sõnastab, ei ole kehad, mis me loodusele tagasi anname, selle eest kaugeltki piisav tasu. On Loganil õigus? Kui mõelda sellele, mida kaasaegsete inimeste kehad sageli sisaldavad (säilitusained, silikoon, raskmetallid) ning milline on meie 20. sajandist pärit matmiskultuur (polüestervoodriga kirstud ning formaliiniga töödeldud laibad), siis ei ole me vahetuskaubana kuigivõrd väärtuslikud. USA tavapärase hauamatuse puhul ei puuduta hermeetiliselt suletud titaanist sark isegi mitte mulda, vaid sängitatakse betoonist või metallist maa-alusesse kambrisse. Miks? Et vältida maapinna võimalikku vajumist. Lahkunu asetamisel ülemistest horisontidest sügavamale, sinna, kuhu hapnik ei pääse, eraldub kehast süsihappegaasi asemel hoopis metaan, mis on kliimasoojenemise seisukohalt isegi murettekitavam. Läänelikud matusekombed näivad kokkuvõttes nii steriilsed, et surm oma loomulikkuses, kõdunemises ja lagunemises jääb tabuks isegi mulla all. Kuna selline loodusest eraldumine ei too mitte ainult keskkonnakahju, vaid on ka maakasutuse mõttes ebapraktiline ning rahaliselt kulukas, on mõistlikum vaadata rohelisemate alternatiivide poole. Millised need on? ROHELINE REVOLUTSIOON LÄÄNE SURMAKULTUURIS Eksivad need, kes klassikalist kremeerimist pakuvad. Tõsi, võrreldes traditsioonilise hauamatusega on tuhastamine vähemalt ruumikasutuselt ökonoomsem. Iseäranis riikides, kus kadunukese säilmete puistamine loodusesse, ilutulestikuna taevasse lennutamine, kaminasimsil hoiustamine või värvilisteks helmesteks pakkimine on seadusega lubatud. Keskkond sellest siiski oluliselt ei võida. Kremeerimisel kasutatavad masinad tarbivad ühel tuhastamisseansil umbes sama palju fossiilkütuseid kui kahe maasturi kütusepaagid. Lisaks satuvad tuhastamisel atmosfääri saasteained, näiteks hambaplommide elavhõbe, ning suureneb VEGAN 73