Peavy, R. V. Sotsiodünaamiline nõustamine, 2002 (pdf) - Rajaleidja

III. Sotsiodünaamiline nõustamine
hoolikalt kontrollitud vestluse vorm, milles paljud mõtted ja
tunded on alla surutud ning neid ei avaldata kunagi. Viisakusvestluses
tulevad esile ka staatuslikud erinevused nagu vanus,
sotsiaalne seisund, sugu, perekondlikud sidemed, institutsioonilised
rollid ja klassid.
Kolmandaks on olemas autoritaarne vestlus, milles üks isik on
domineerivaks osapooleks ning juhib vestlust oma staatusel,
autoriteedil, ekspertoskustel või muul võimuallikal põhineval
positsioonil. Vestlused lapsevanema ja lapse, vangi ja vangivalvuri,
õpetaja ja õpilase, ülemuse ja alluva, arsti ja patsiendi
vahel on tüüpilisteks näideteks vestlustest, milles üht isikut
peetakse autoriteediks ja teisel on madalam staatus.
Nõustamine võib olla samuti kontrollitud vestluse vormiks, eriti
siis kui nõustaja võtab endale staatusele tugineva eksperdirolli.
Tegelikkuses võib vestlus olla kombinatsioon erinevatest
vestlustüüpidest sõltuvalt sellest, kes, kus ja millest vestleb.
Ometi pole ükski neist kolmest vestluse tüübist nõustamise
puhul soovitavaks mudeliks.
Neljas vestluse tüüp on arukas vestlus (nõustamisvestlus), mille
struktuur lubab kõige paremini kasutada mõlema osapoole
intelligentsust ning loovust. Arukas vestlus koosneb neljast
interaktiivsest elemendist: dialoogist, probleemilahendusest,
metakommunikatsioonist ja respekteerivast suhtumisest.
Arukat vestlust iseloomustab
1) lähtumine dialoogi põhimõttest, kindlustamaks, et tähendus
jõuab mõlema osapooleni;
2) probleemi lahendamisele suunatud hoiak;
3) metakommunikatsiooni võimalus (kommenteeritakse
suhtlemist);
4) erinevuste aktsepteerimine (lugupidamine ka selgelt
erinevate arvamuste, vaadete ja väärtushinnangutega
isikute suhtes);
5) osalejate soov vestlusele kaasa aidata ning vältida
domineerimist ja teise üle kontrolli saavutamist;
6) isikliku kogemuse väärtustamine;
7) läbirääkimised plaanide koostamisel ja kokkulepete
sõlmimisel,
76