Peavy, R. V. Sotsiodünaamiline nõustamine, 2002 (pdf) - Rajaleidja

III. Sotsiodünaamiline nõustamine
põhjusi neuroloogilistest ning käitumuslikest protsessidest,
võtame seisukoha, et " mina" on pigem semiootililis-lingvistline
konstruktsioon.
Võtame järgmise näite: inimene kogeb sotsiaalse elu teatud
elementi – näiteks toiduvalmistamisega seonduvat – mitmeaastase
perioodi vältel. Sel indiviidil areneb võime anda "hääl"
mitmetele kokandusega seotud lugudele ning tähendustele.
See, mida ta saab " suulise tekstina" väljendada on: "ma olen
kokk", "ma oskan keeta/küpsetada". Inimene on võimeline
andma enese "minale" koka "hääle". Kogemuste kaudu on ta
jõudnud punktini, kus ta saab endast taolistest terministest
lähtuvalt jutustada. Ta on enese kui koka autor. Sarnast
"häältele" tähenduse andmist saab üle kanda väga paljudele ja
erinevatele sotsiaalse elu aspektidele ja protsessidele. Põhiprotsess
on see, mille kohaselt (1) personaalne kogemus viib
(2) tõlgendatud tähenduseni, mis oma korda juhib (3) võimeni
anda nendele tähendustele “hääl” iseenese kohta kehtivates
lugudes.
Välja on töötatud mitmeid "mina" loomise protseduure, mis
koos moodustavad "mina" loomise strateegia. Strateegia
põhineb oletusel, et abivajaja peaks jõudma sügavamale arusaamisele,
kuidas ta läbi erinevate tegevuste iseennast loob.
See tähendab, et tunnustatakse tõika, mille kohaselt inimese
mina on loodav ning seega vaadeldakse lugusid, mida see
inimene jutustab isiksuse olemuse näitajatena. Rääkides nõustajale
näiteks oma töökoha kaotusest ning sellele järgnenud
üleelamistest, jutustab inimene iseenesest mingi ajaperioodi
lõikes. Selline iseenese kuuldavaks tegemine jutustuse vormis
on ehk inimestevahelise suhtlemise kõige põhilisem vorm.
Jutustatavate lugude liigid:
1. "Ahistamislood" – sellest, kuidas inimene tunneb end, kui
igapäevase elu keskkond ja suhted teiste inimestega
määravad tema tegevusi.
2. Probleemikesksed lood, mille keskseks teemaks on nõustatavale
muret tekitanud asjaolud või ettetulnud raskused.
84